Folklooriklubi Maatasa

10. august - Halliki kirjutab:
Eras

Kohtusime täna kl 12 paiku kõik eras. Pilliruumis valitses paras segadus, üritasime kõik korraga mõelda, kellele mis pill käsipagasina kätte anda ja kõige tähtsam küsimus – kelle kohvrisse mahuks triikraud. Priit, hea mees, lahendas selle, ja võttis enda kohvrisse. Sealt edasi tekkis probleem, kuhu mahutada pulgad, mida vajame pulkade tantsus. See probleem oli õhus pikka aega juba enne erasse jõudmist, eriti teravalt siis, kui Heinoga Tartusse sõitsime. Jaa, tundus veider lennata Külli maakodust tehtud kasetoigastega. Kristjan pakkus välja, et pulgad tuleb teha koha peal. Olin kahtlev, kas palmiokstest on võimalik meile tarvilik varandus saada. Heino pakkus välja seepeale, et kohalikust ehituspoest tuleb osta plastmasspulgad või veel parem lammutagu me paar narivoodit ära, kus me magame. Ühesõnaga jäime kasetoigaste juurde. Anne oli valmistanud meile väga hea lõunasöögi. Külli oli palunud külla kirikuõpetaja, kes õnnistas meie reisi, soovis festivali õnnestumist ja õnnistas ka kõiki, kes ka maha jäid. See oli väga ilus. Külli: „Kuna ma ise ei saa kaasa tulla, teile võileibu tegema ja teid hoidma, siis teen siin maa peal ja Eestis kõik, mis minu võimuses.“ Aitäh, nii tore. Meile oli tulnud lehvitama Reet ning ka Põdra rahvas – Kaisa, Ida, Piret, Elisabeth, Sandra, Kevin, Marko. Evelin ja Siim olid samuti abis. Ja sõit siis bussijaama. Kui hakkasime bussi peale minema, märkas Meelis, et bass jäi maha. Minu viga! Suur vabandus! Ütlesin küll Tiigis, et Trevor võtab bassi ja Meelis võtab torupilli, kuid ma ei rääkinud Trevoriga üle. Priit ja Piret kihutasid bassile järele ja jõudsid täpselt õigeks ajaks. Buss väljus 13.32.

Luxexpressis. Pilt: Priit

Lehvitame Kasjale. Foto: Kristjan

Bussisõit

Sõit läks intsidentideta, kui jätta arvestamata seda, et luksekspress peatas igas peatuses millegipärast. Robertil kukkusid tühjad aknapuhastuspudelid vahekäiku, mis talle kiiruga veel viimasel minutil kotti pistsin. Ilmselt tekitas nii mõneski reisijas küsimusi, aga meie ise võtsime loomulikult – hea ju triikida.. Ja veel mis eriti vahva. Arutasime bussis just Poolas pakutud „kartuliplönnide“ üle, et kas need on tehtud maisist või kartulist. Kristjani googeldus „kartuliplönnid“ ja „maisiplönnid“ ei andnud tulemusi, küll aga teadis tema kokast õemees, kellele Kristjan kohe kõne tegi, et plõnnid tehakse maisijahust. Ja just siis Helin ütles, et Kasja kirjutas ja tervitab. Et Poolas sai juba uus festival läbi, kuid ikka mõtleb meie peale. Ja ka meie mõtlesime just Kasja peale. Kristjan tegi tervituseks ka pildi.

Alustame lennnusõitu, mis kõik kokku peaks kestma 26 tundi.

Tallinna lennujaamas. Foto: Priit

Tallinna Lennujaamas kõik sujus, minu ja Kristjani hirm, et keegi on unustanud oma dokumendid maha, oli asjatu. Sanderi kohver oli ülekaalus, mis oli irooniline, sest ta tuli pooltühja kohvriga reisile ja oma lahkuses võttis kohvrisse palju ühiskondlikke asju, aga ka minu ja Helini pleedid ja kilode kaupa komme, mida laadal müüa. 400 grammi ülekaalu sai eemaldatudki ühe kommipaki välja võtmisega. Aga ettevaatust edaspidi check in-is. Arnoldil kukkus ID kaart jooksva lindi vahele. Sealt oli näha vaid väike serv. Kristjan säilitas rahu ja võttis väga ettevaatlikult selle sealt välja. Kartsin, et libiseb lindi alla…Meil läks hästi ka seetõttu, et meie Meelis ja Arnold said oma pillid võtta üles lennukisse. Siinkohal suur tänu Paulile, kelle pillikasti saime laenata! Seda blogi kirjutangi praegu lennukis. Olen Sikiga ja Monaga ühes pingis. Üle vahe istuvad Meelis, Helin ja Arnold. Lennukis jagati võileibu ja kõikvõimalikke jooke. Arnold tänulikult: „Näe ongi Külli võileivad teinud. :D“ Aitäh, jah! Nii hea oli.

Foto: Priit

Öö

Meie teie lend Frankfurdist Lissaboni oli väga mõnus. Õhtune aeg, lennuk hämar ja hubane ja meie rõõmuks kostitati meid ka päris korraliku õhtusöögiga. Saime tomatikastmes ravioole, vett, saiakukli ja ka kitkat šokolaadi. Samuti võis lisaks tellida kõikvõimalikke jooke. Pakuti teed, kohvi, vett, mahla, veini. Kõht sai täis. Pea kolmetunnine reis möödus kiirelt, kaunid öised Lissaboni vaated olid sama ülevad kui päevased valged pilved, millest üle ja läbi lendasime.

Frankfurdi lennujaamas. Foto: Priit

Foto: Priit

Kuid maha astudes algasid vintsutused. Selgus, et minu, Meelise ja Arnoldi pagas oli läinud kaduma. Kristjan asus asju ajama ja samal ajal ei jätnud korduvalt rääkimata, kui mõnus on ikka järgmisel päeval riided ära vahetada ja ennast puhtaks pesta. Noh, senikaua kui lootust on see va pagas kätte saada, oleme rahulikud. Kui teated pagasi kadumise kohta edastatud, asusime otsima, kuhu lennujaamas teha pesa. Kui ma olin endale ette kujutanud, et vähemalt mingid pingidki on, kus magada, siis nii see ei olnud. Inimesed magasid põrandal. Maatasalised otsisid väga leidlikult omale nurki, kus eluga hakkama saada. Helin ja Marko magasid põrandal, Sander, Kersti ja Joonas kohvrite peal, Carol-Arnold kõrgete „riiulite“ peal, siki oli end otse kohvrisse sättinud ja mina üritasin end hästi tunda trepi peal. Kes üritas magada, kes mitte. Kuna minu nurk magamist siiski ei võimaldanud, asusin blogi jätkama.

Priidu uus kodu. Foto: Kermo

Priidu enda vaatenurk. Foto: Priit

Siin veel kõik mõtlevad, mida ööga ette võtta. Foto: Halliki

Kui check in tehtud, oli lennujaamas vaba voli leida taas magamiskohti, söömiskohti. Seekord sai valida pinke. Priit, hea mees, leidis puutumatu ala meile ja sinna me siis laagrisse jäime. Magasin. Ei tea Lissaboni lennujaamast midagi. Sama Kristjan. Ülejäänud Maatasa tundis end lennujaama peal hästi ja tasapisi koguneti siiski magama. Hommikust ringkäiku tehes leidsin Maatasalisi lennujaama väga erinevates nurkades mõnuga magamas. Ikkagi pingid. Oskasime hinnata! Mis siis veel saab siis, kui voodid saame. :D Aga selles kirjutab juba keegi teine.