Folklooriklubi Maatasa: Reisi 3.päev - vihm, päike ja Praia da Vitória rongkäik

12. august - reisi 3.päev

Praia da Vitória

Kirjutab Joonas:
Teine päev Terceira saarel. Ärkasime natuke pärast üheksat, et minna hommikust sööma. Peale sööki pidasime väikese koosoleku, kus arutasime päevakava. Lisaks sellele panime paika ka grupid: kes lähevad finaaltantsu õppima, kes lähevad pillidega proovi ja ülejäänutel oli vaba aeg 🙃. Tantsuproov oli igatahes väga tore ja juhendaja/koreograaf oli väga entusiastlik. Saime kuulda ka finaaltantsu muusikat.

"Lõunamaine muusika, merelained vohasid ja muusika oli väga kokkusulanduv" - Sander.

Pärast lühikest tantsuproovi seadsime sammud sööma. Saime oma Maatasa tantsijatega (Sander, Carol, Joonas ja Sille) teistest lausa mõne minuti varem proovist vabaks. Kui "rikkalik" hommikusöök söödud sai, nautisime vaba aega umbes kella 15.30-ni.

Kell 16 võtsime oma riided ja muud kodinad kätte ning läksime bussi peale. Sõidsime Praia da Vitória linna, umbes poole tunni sõidu kaugusel Angra do Heroísmo linnast, kus ööbime. Kohale jõudnud, saime riided jätta kohalikku koolimajja. Saime nautida mõne tunni vaba aega linna peal. Kuna meie grupi giid Pedro oli kohalik, näitas ta meile linna ja meile isegi avanes võimalus näha saare traditsioonilist "härjaajamist". Peale vaatemängu kõndisime tagasi koolimaja juurde, üle tee oli Vabatahtlike Tuletõrjujate Depoo hoone, kus saime õhtust süüa. Esmalt saime püreesuppi, mis tõenäoliselt oli kartuli-herne püree ja lisaks veel ühe piraka õuna. Olles selle söönud, tundus, et lähme tagasi koolimajja paraadiks valmistuma. Keegi korraldajatest tuli ligi ja ütles, et millal iganes oleme valmis, siis võime minna. Alguses mõistsin seda kui tagasi koolimajja minekut, kuid siis nägime, et jagatakse suurt riisi-kana praadi.
Pärast kahe kilo juurdevõtmist läksime siis rahvariideid selga ajama. Kuna oli vihmavõimalus, siis üritasime enamustele ka vihmakeebid organiseerida. Võtsime pillid kaasa ja olimegi valmis suureks paraadiks (kuigi avamine on alles homme). Kui meie pillimängijad Kuhaanuškat mängima hakkasid, liitusid meiega kiiresti Itaallased, kes mängisid väga osavalt meiega kaasa. Saime ka kohapeal hetke tantsu keerutada. Üks Itaalia viiuldaja tahtis väga Meelise torupilli proovida. Sellest sai omaette vaatemäng, kuidas ta seda mängida üritas. Igatahes mõlema riigi esindajatel oli nalja nabani. Hakkasime siis liikuma, muusikud ees ja teised taga neljastes ridades. Ülesandeks oli paraadi ajal võimalikult palju labajalga tantsida, et demonstreerida Eesti unikaalset tantsusammu. Pealtvaatajaid ja kaasaelajaid oli palju ning kõiki valdasid positiivsed emotsioonid. Kui paraad läbi sai ja higi (korraks) otsa eest pühitud, hakkasime tagasi kooli poole liikuma. Riideid ei jõudnud vahetada, kuna kiirustasime bussi peale, mis meid tagasi Angra do Heroísmosse viis. Tagasi jõudsime umbes 23.10 ja nüüd algab Serbia korraldatud pidu, mis võib vabalt neljani kesta.