Filmiblogi VI

Filmiblogi VI

kristjan tahab kooki.

“kui kuskil olla. kui KUSKIL molutada. siis siin.”

“armas aeg, kristjan laulab üksi vetsus valgeid roose.”

Täpselt nii palju jõudsin eilsest õhtust endale märkmetesse üles kirjutada. Aga alustame algusest.

Kuna Liisu jaoks oli kõik filmitud ja Käokirjaga jätkame jälle varahommikul, oli kõigil vaba õhtu. Laagrist lahkusid Kapten Trummi lapsed ja õhtusöögi ajal tundsime neist juba puudust - kõik oli liiga vaikne. Aga samas nautisime seda rahu ja vaikust ka väga, keegi kuhugi ei tõtanud, lihtsalt oldi. Markus soovitas pakkida pärast õhtusööki asjad kokku ja jätta välja ainult rahvariided, siis on hommikul mugavam laagrit lõpetada. Seda me muidugi ei teinud ja suurem osa asju jäid rahulikult viimast hetke ootama. Küll aga tuli meile jälle appi Halliki, kes triikis kõigi tantsijate särgid ära ja tundus selle üle ise vähemalt sama palju rõõmustavat kui meie. Kuna filmida tuli jälle väga vara ja äratus oli kell kolm, oli plaan vara magama minna, aga samas viimase õhtu puhul ka sauna teha.

Ootasime siis sauna. Mina tegin kohvi ja mõtlesin, et lähen õue trepi peale õhtupäikest nautima ja blogi kirjutama, aga see tõesti ei toiminud. Õues olid veel Kristjan, Maarja-Liis, Markus ja pisut hiljem ka Koit, Oskar ja Anzela ja teised veel ja olukord oli väga kaootiline. Ühel hetkel tegi Kristjan tantsunumbreid karguga ja laulis Valgeid roose, ja järgmisel hetkel lebas kividel maas ja oigas, et tahab kooki. Kõige lähemal meile asub Olerex. Olerexist ei saa kooki. Tuleb sõita Viljandisse. Aga kell on palju ja kohe peaks startima, muidu lähevad poed kinni. Aga sauuuun…. Ja Kristjan ei tahtnud üksi sõita. Aga äkki teeme ise kooki? Aga võta õuna? Kummikommi? Söö krõbinaid?

Pakuti väga palju lahendusi, aga miski ei sobinud. Kristjan lihtsalt oli maas pikali ja nõudis kooki ja teised panid järjest puid alla ja kõik saime palju naerda.

Et mul eelmisel päeval toimunust kirjutamine selle kõige keskel ikka kuidagi ei edenenud ja ma ise olin ka naerust pisarates, andis Koit väärt nõu ja ütles, et pane parem praegune tegevus kirja. Sellest siis need esimesed read. Ega tüki aja jooksul palju rohkem ei toimunudki, Kristjan tahtis endiselt väga kooki ja laulis endiselt valgeid roose ja Halliki kiitis, et Pärna puhketalus on hea puhata. Lõpuks oli kell juba pool kümme ja enam ei oleks poodi jõudnud. Kurvastasime. Aga siis ! Meile meenus, et Robert on ju Tartust meie poole teel. Helistasime ja uurisime, kaugel ta on. Oli juba Viljandist möödas. Ütlesime, et on vaja tagasi minna. Läkski! Andsime täpsed juhised, millise poe külmaletti otsida. Selgus, et valik on kasin. Maatasa chatti tehti videokõne, kus Robert oli selveri koogiletis ja ülejäänud seltskond nüüd juba Hallikiga eesotsas otsustas, millised koogid osta. Valik tehtud, jäime ootama. Kogu selle saaga ajal jõudsid tüdrukud saunas ära käia ja edasi oli poiste kord. Poisid jäid veel väga pikaks ajaks sinna jutustama ja ma olen mitmelt poolt kuulnud, et hirmus tore oli.

Robert saabus kahe koogi ja tordiga ning võeti loomulikult soojalt vastu. Selgus, et tal oli ülesandeid veel olnud ja oli veel päris mitu asja teistele kaasa toonud. Leppisime kokku, et koogid sööme kohe ära ja tordi jätame homseks.

Sellega ei olnud aga seiklused lõppenud. Markusel oli plaanis minna Robertiga koos autoga sõitma, et uudistada ümbritsevaid põldusid ja otsida homseks Käokirja filmimiseks võttekohti. Robertil olid omad huvid mängus, temal oli vaja herbaariumi teha. Läksime Tuulega nendega kaasa. Ma kujutasin ette, et tuleb hirmus asine töösõit, aga sobivad põllud leidsime umbes paari minutiga ja ülejäänud aja saime osa sellest, kuidas Robert ja Markus põllu peal taimi korjasid ja määrasid ja see oli lihtsalt uskumatult suurepärane meelelahutusprogramm, me olime Tuulega mõlemad naerust kõveras. Esiteks oli Robert väga hästi varustatud hiiglasliku punase mapiga, mis, nagu selgus, polnud isegi tema oma, ning “kühvliga”, mis oli tegelikult ilma varreta vahukulp. Teiseks oli tohutult naljakas jälgida seda kontrasti ülimalt asjaliku Markuse ja pigem kasutu Roberti vahel. Markus käis ringi, välimääraja kaenlas, ja seletas iga ettejuhtuva taime kohta. Robert ei kuulanud üldse Markuse nõuandeid ja kükitas oma vahukulbiga ja üritas mingit taime välja kaevata, aga töö üldse ei edenenud. Markus soovitas, et näe siin servas on ilusad teelehed, võta need. Robert ei tahtnud. Et Robert Markust sugugi ei kuulanud, seletas Markus siis mulle Tuulega väga põhjalikult, kuidas eristada osjasid. Robert samal ajal kaevas endiselt oma ühte taimekest välja. Lõpuks ütles, et pinnas on kõva ja andis alla. Markus läks uurima, mis värk on ja avastas, et kogu selle ajaga ei ole Robert nagu üldse mitte kuhugi jõudnud ja hakkas ise kaevama. Robert otsis samal ajal järgmisi taimi ja ühel hetkel rõõmustas, et saab nüüd raudrohu herbaariumi lisada. Ei saanud, tegemist oli konkreetselt samade teelehtedega, mida Markus soovitas. Mingid taimed me igatahes lõpuks kaasa haarasime ja asusime tagasiteele.

Arvasin, et kui tagasi jõuame, on kõik juba voodis ja magavad, aga üldse mitte. Staabi aknad olid avatud ja kostis pillimängu ja laulu. Läksime ka uudistama ja pool seltskonda oli seal ühiselt laulmas ja pille mängimas. Kui ma õigesti aru saan, oli tegemist aktsiooniga, mille käigus Halliki õpetas Kristjanile Valgete rooside kõrvale vahelduseks teisi laule. Laulsime meiegi ühiselt paar lugu, aga kui ametlik viimane lugu oli kõlanud, kostis õuest ikkagi jälle valgeid roose. Läksin siis vaatama ja leidsin Kristjani ja Markuse tantsimas, Kristjan oma autoharpiga, Markus hambaharjaga. Jätsin nad sinna tantsisklema ja suundusin ise magama - seekord oli lootust lausa kaks ja pool tundi magada.