Filmiblogi VIII

Filmiblogi VIII

Linnuse juurde jõudes oli esialgu kerge lootus, et sääski on vähem, aga siiski oli suht sama seis. Aga see-eest oli meil kaasas VÄGA mitu sääsetõrjet, läks lausa lahti arutelu, millised on mingi brändi plussid ja miinused. Markus väitis, et kõige tõhusam on Diffusil, aga see jätab samas ka tugevad plekid, nii et riiete peale mitte lasta. Loomulikult katsetasime seda siis Kristjani särginurga peal.

Lasime siis oma juuksed ja sukad ja käed mürki täis ja tupsutasime natuke näo peale kah. Samal ajal tuli Markus mulle seletama järgmist plaani. Me hakkame tegema mingeid ringis liikumisi ja võtta tuleb Käokirja ring paaride kaupa ja kui on vaja päripäeva liikuda, siis on Kristjan esimene ja kui vastupäeva, siis mina. Markus rääkis nii tõsiselt, et see kõik kõlas ausaltöeldes veidi hirmutavalt, aga mõtlesin, et kui raske saab olla ringis kõndida. Küsisin vist seitse korda üle ja arvasin, et sain aru küll. Edasi juhendas Markus juba kogu rühma, et nüüd võtate kõik ilusti siia trepi juurde end vastupäeva käokirja ringi järjekorras ja siis hakkate kõndima ja kõnnite sinna mäe peale ja teete ringi peale. Sättisime end siis trepile õigesse järjekorda, mina siis kõige ees. Ja võte!

Järgnevast on mul ausaltöeldes üsna ähmased mälestused ja hea ongi. Tegemist polnud minu kõige säravamate hetkedega. Ma arvan, et mul on traumajärgne mälukaotus. Ühesõnaga seis oli nüüd siis selline, et kogu Maatasa oli minu selja taga rivis ja mina pidin neile teejuhiks olema, minu järgi pidid kõik seal mäe otsas kõndima, samal ajal kui Markus ja Tarmo jälle varjusid ja drooni filmima saatsid. Tahaksin siinkohal mainida, et mul puudub üldiselt lihtsalt igasugune suunataju juba ka tavaolukordades. Teiseks polnud mul prille ees, mistõttu olin veel ka poolpime. Veel sooviksin ära mainida, et drooniga filmides on väga oluline kogu aeg olla väga kiire ja väga täpne, vigu ei saa endale lubada, sest drooni aku peab üsna lühikest aega ja kõik hetked on loetud.

Trepist üles jõudsime kenasti, aga järgnev on ilmselt üks kõige kaootilisemaid maatasa hetki, mida ma kogenud olen. Esimene segadus tekkis mul juba paari meetri pärast, kui ma taipasin, et ma tegelikult ei saanud aru, kas me peame minema sinna käokirja asenditesse päris, või lihtsalt kõndima ringi ümber selle mäe. Teiseks tekkis mul segadus, sest me tulime vist kuidagi veidi teiselt poolt? Igatahes see ajas mu segadusse ja ma päriselt ei saanud aru, kus pool ma olen ja kuhu minema peaks. Kolmandaks ma sain aru, et ega vahet ei ole, sest ma ei näe ka kaugemale kui paar sammu ettepoole. Aga see kõik muidugi ei takistanud, me kõndisime kõik minu järel edasi. No ei saanud ju seisma jääda või küsida ka, sest võte juba käis!! Siis saab ainult edasi minna. Õnneks oli selja taga Kristjan ja tema järel veel ülejäänud Maatasa, kes siis hakkasid mind juhendama, kuhu minna. Kuigi ega nemad ka päris hästi ei teadnud, kuhu üldse minema peaks.

Võtsime enamvähem ühiselt vastu otsuse, et kõnnime kõigepealt linnusele ringi peale ja siis nagu sujuvalt jõuame sinna käokirja ringi. Hakkasime siis astuma! Käokirja ringis oli ju muru juba kenasti ära tallatud, aga meie teel oli totaalne kaos. Sumpasime siis läbi selle kõrge heina, mina üritades mitte liiga palju oma jalge ette maha vaadata ja ülejäänud maatasa selja taga arutamas ja seletamas, kuhu edasi. Selleks hetkeks saime juba ise ka aru, et olukord on täiesti absurdne ja meil oli hirmus naljakas. Mõtisklesin, kas Tarmo jääb rahule nende kaadritega, kus mööda suure linnusemäe serva kõnnib lihtsalt üks pisike ussike maatasa liikmeid. See oli suur mägi, andis ikka kõndida ka! Tükk aega läks enne kui saime ringi peale tehtud ja olin oma tantsuplatsi peal. Kuna polnud juhiseid, millal kõndimine lõpetada ja telefon taskus ei helisenud ka, leidsime, et ju siis tuleb jätkata. Et kõnnime siis edasi ja hakkame sujuvalt seda Käokirja ringi moodustama. Läksime uuele ringile! Selle aja peale me küll lihtsalt naersime südamest. Kuigi tegelikult oli päris kohutav olukord, ma tundsin, et ma ei suuda pärast seda jura enam ei Markusele ega Tarmole silma vaadata, niii piinlik. Maatasa ees oli ka piinlik, aga samas see oli omamoodi armas, kuidas kõik ikka nii rahulikult oma pimeda juhi järel läbi heina sumpasid ja lihtsalt südamest naersid. Ja nii me seal siis muudkui kõndisime ringiratast, mis ei olnud tegelikult üldse ring. Ühel hetkel siiski helises telefon ja Markus ütles väga viisaka neutraalse tooniga, et aitab nüüd küll.

Ega ma ei mäletagi, mis edasi sai. Vist hakkasime tantsima. See tuli meil paremini välja. Filmisime siis jälle kõiksugu eri variante. Filmisime ka kaadreid, kus me kõik seisame täitsa selle mäe serva peal. Tekkis järgmine muster: Markus hüüdis alt “Võte!”, meie seisime paigal ja droon lendas üle pea, Markus hüüdis “Võid sügada!” või lihtsalt “Süga ennast!”, ja meie tegelesime oma sääskedega. Ja nii mitu korda järjest. Kõige lõpuks tegime uuesti kaadri minu ja Reneega, mis eile sääskede tõttu ei õnnestunud. Teised läksid juba koju magama, aga Renee istus kivi otsas, mina seisin tema selja taga, Tarmo püüdis tagurpidi kõndides filmida ja mulle mitte otsa kõndida ja Markus üritas võimalikult palju sääski ära peletada, küll mürgiga ja küll varrukatega lehvitades. Vist saime kaadri kätte.