19. august  Kirjutavad Meelis ja Carol

Festivali viimane päev algas 9.10 hommikusöögiga, milleks oli festivali tavaline, ehk Kelloggs TM ja juustusai. Seejärel pidasime maha mahlase koosolek-proovi. Proovis sooritasime taas mõõtmisi, mis näitasid, et kava kestis kokku umbes 9 minutit ja 54 sekundit. Ühtlasi sorteerisime välja kiduramad ja koledamad pulgad, et lõppkontserdil tantsitaks pulkadetantsu ainult väga ilusate toigastega. Seejärel panime nad kõik koos kotti tagasi ja lavale sattusid hiljem ka välja praagitud pulgad. Ups.

Oma vaba aega sisustasime kaardimänguga, kuni me (Meelis ja Carol) läksime kuuma ilma ajendil jätsijahile. Võtsime sihiks koolimaja ees (taga??!?) asuva kebabikohviku, mis müüs kohalikku jäätist. Kuid oh õudust! Naeratava turvamehe asemel ootas meid väravas tabalukk!!! Kuna teine värav asus teisel pool koolimaja, ei olnud see aktsepteeritav lahendus meie probleemile. Niisiis embasime oma ürgseid juuri ning nagu kass koera eest puu otsa ronimas (lõvi tähtkuju) kulgesime meiegi graatsiliselt üle aia. Poole limpsamise pealt märkasime, et Carol oli jätnud tuppa üliolulise kaelakaardi, ilma milleta kooli tagasi ei lasta. Selle probleemi lahendasid Tulused meie jaoks ära, kuigi suurt vahet poleks olnud, sest tagasi läksime mööda tuldud teed, jagades teistele ambitsioonikatele ja seiklushimulistele festivalil osalejatele näpunäiteid, kuidas kõige valutumalt üle aia ronida (Nipp on kombineerida aknalaud ja oma jalad).

Lõunaks pakuti toitu nimega Koorene Kala Kartuli Toode TM. See oli superhea. See traditsiooniline Portugali roog pakkus positiivset maitseelamust ka mõningatele kala mitte armastavatele Maatasa liikmetele. Rohkem proovi enam teha ei soovitud, niisiis tuli aega sisustada iseseisvalt. Joonas magas, mõni mängis kaarte, Carol võttis Pedro käest õhupalli, joonistas sellele nunnu näo ja kinkis selle siis tagasi, mõni käis pesus. Ühesõnaga tavalised vabaajategevused Assooridel.

Tavapärased tegevused Assooridel. Foto: Priit 

Kella kolmest alates olime kohustatud olema valmis heliprooviks, mis võis alata iga hetk. Reaalselt lahkusime koolimajast 17.30. Seni jätkasime une ja kaardimängudega. Jõudnud areenile (härjavõitlus!!) märkasime esimese asjana, et appi päike on surmav laser. Lava kohal ei olnud peavarju, sest kontsert ise toimus pärast päikeseloojangut, mis tegi heliproovi väga valuliseks. Heliproov oli veidike segane, sest me ei teadnud korraks päris täpselt, mida me vajame. Pärast neljandat erinevat otsust Arnoldi laulumikrofoni suhtes pani meile Cesario muiates valjuhäälselt südame peale, et „yOu haVE TO dEcIDe!!“ Süüdistame ajutise meeltesegaduse eest lõõmavat päikest. Järgnes lõputantsuproov, mis läks üle aja, aga vähemalt sai piparkoogimuffinit. Orkester küll ei saanud :/. Pärast tantsijate proovi harjutas ka orkester oma asjad läbi. Sel korral oli bassil võim ka, mis oli tore. Siis otse kooli õhtust sööma ja riietuma. Tantsijad lahkusid juba orkestri proovi ajal. Carol läks väravatest välja ja vaatas otse, vaatas paremale, vaatas vasakule „Sille, kus sa lähed??“. Sille vastas: „??.. kooli?“. Kool oli aga täpselt vastassuunas. Seega mindi igaks juhuks hoopis bussiga tagasi.

Õhtusöögiks oli Assooride traditsiooniline praad, mis koosnes loomalihast, riisist ja pulgakujulistest kartulikrõpsudest. Helin soovis seda kodus ka saada, aga Halliki keeldus tegemast.

Asusime riietuma. Nagu kombeks tegid Britt ja Kersti tüdrukutele meiki ja soenguid. Kõik olid vääääga ilusad. Markol oli mõne päeva eest ära kadunud sõlg. Sellest polnud lugu kahel põhjusel. Esiteks oli meil varusõlgesid kaasas. Teiseks ilmus kadunud sõlg nüüd välja Arnoldi voodist. Kuidas see sinna sattus? See saladus jääb Assooridele. Järgmiseks murepunktiks oli Sille helmekee, mis oli eelmisel esinemisel ära lagunenud.  See paigati nüüd Kermo poolt uuesti kokku.

Kõik riides ja pillid kaasas hakkasime liikuma areeni suunas. Erinevalt heliproovist tuli (üsna lühike) teekond läbida jalgsi. Selle peale kostis Meelis: „Kantagu mind, ma olen muusik,“ viidates seni levinud kombele muusikud pillidega kohale sõidutada. Kohapeal kuulasime lava taga sütitavaid kõnesid nii Halliki kui Pedro käest. Halliki üritas korraldada ka energiaringi, kuid orkestrante oodati juba lava taha. Lava taga saime edasi-tagasi kõndiva Pedro käest veelgi julgustavaid kõnesid. Mulle (Meelis) tundus, et ta on rohkemgi närvis kui meie, mille peale kostis Tuule, et ei, tema on ikka Pedrost rohkem närvis küll.

Kontsert algas orkestri etteastega, kes hakkas esimese hooga valest kohast peale minema, sest sellest heliproovis ei räägitud. Etteaste õnnestus suurepäraselt, kuigi esimese hooga üritas üks teatud Itaalia akordionist eriti nõretava vibraatoga soolot mängida, mille peale dirigent talle vaigistavalt viipas. Sealt edasi läks lepase reega ja publik oli väga rahul. 

Itaalia akordionivirtuoos! :) Foto: Folk Azores 

Maatasa oli esimene välisrühm, esinedes festivalirühmadest teisena pärast Portugali.

Enne esinemisi tehti iga rühma esindajaga Portugali televisiooni saatejuhi poolt intervjuu. Saatejuht oli väga humoorikas mees, mis ilmnes publiku pidevas naerukõminas terve kontserdi vältel. Intervjuu protsess nägi välja selline:

Kõigepealt tuli Pedro lavapaanikas Helini juurde ja ütles, et oleks vaja inimest, kes tuleks ja vastaks portugalikeelsele küsimusele eesti keeles. Helin arvas, et “oh, Meelis! “ aga Pedro polnud nõus ja tiris Helini saatejuhi juurde, kes rääkis, et ta teeb laval nalja ja et publik ilmselt naerab, aga mitte meie pihta. Helinile tegelt täitsa sobis, et ammu oli mõeldud, et tahaks eesti keeles mingit jama ajada publikule. A la et aias sadas saia ja tahaks tervitada oma vanemaid, aga lavale jõudes otsustas, et äkki ikka mitte. Hiljem piltidelt nägi Helin, et oi Pedro oli ka seal, aga laval olles ei märganudki. Saatejuht ütles ilusti eesti keeles “Tere õhtust!” ja küsis, et kas Helin on abielus. Siis küsis saatejuht oma portugalikeelse küsimuse, millele Helin vastas eesti keeles, et jaa meil on hea meel siin olla, festival on hästi tore ja et kenasti koplis kasepuuke kasvis. Siis küsis saatejuht, et mis on parim Eesti toit, milleks oli loomulikult verivorst ehk blood sausage. Selle peale sai publik naerda. Lõpus palus saatejuht Helinil veel eesti keeles rääkida, mille peale Helin tsiteeris veel kasekest, öeldes, et need on meie lemmiklaulu sõnad, mis räägivad kurvast armastusest, mille peale saatejuht arvas, et on jah kurb, sest tema on ju ometi abielus.

Samal ajal, kui toimus intervjuu, sättisid muusikud ennast lavale. Selle käigus õnnestus meil tekitada helimeestele omajagu paanikat, sest heliproovis oli kaks viiuldajat ja tol hetkel laval null, sest Helin rääkis saatejuhiga ja Madli oli esimeses blokis tantsija. Niipea kui Helin jõudis mikrofoni taha, läks hirmus 10-minutiline taimer tööle. Meelis hakkas ruttu mängima, sest proovis jäi meil üle umbes 7 sekundit, millest 3 kulus nüüd alustamisele. Meie kava oli korduvalt mõõdetud ja läbi tehtud: torupillilabajalg. Kuhaanuška, tammeke, pulkadetants, kui sain laanest lagedale ja piru polka. Kõik etteasted peale Kuhaanuška ja laane lageduse olid lühendatud variandid, et mahtuda kümne minuti sisse. Umbes teise tantsu ajal läks Sille helmekee juba uuest kohast katki ja kukkus lavale, mis tuli sujuvalt ära koristada. Ühtlasi ilmnesid päris suured probleemid heliga. Arnoldi kitarril puudus võimendus, mille parandamise käigus käisid üle areeni paugud. Lõpuks võttis Arnold endale lihtsalt mikrofoni, et kuulda oleks. Sarnased probleemid esinesid ka meie galakontserdil, mis tähendas, et kahel kõige olulisemal kontserdil puudus kitarril heli pool ajast, mis valmistas omajagu pettumust.

Kuhaanuška sooritus oli täitsa hea, tammekese ajal oli natukene segadust istumistega, sest lava ei olnud varem võimalik proovida. Tammekese lõpus tuli Meelis suure hurraa ja pulkadega lava keskele ja virutas nad (pulgad, mitte hurraa) teatraalselt maha, et saaks alata pulkadetants. Ja kae imet - sodi mitte kusagil! Pulkadetants on vahva, sest kahte ühesugust esitust ei ole Maatasa poolt kunagi. Selle konkreetse esituse eripäradeks olid näiteks pulk, mis lendas Kermo näppude vahelt Trevori lööduna lava eest maha publiku ette, kust festivali president Cesario selle üles korjas ja lavale asetas. Või siis hetk, kus Caroli ja Meelise soolo ajal jooksis Carol esimese hooga lava taha, mitte ette. Või siis see, kuidas Tuule Meelisele otsa jooksis. ¯\_(ツ)_/¯
Pulkadetantsu lõppedes märkas Meelis, et aega on jäänud veel ainult 1:30, ehk esitusele tuli hittsingel Kui Sain Laanest Lagedale, Aga Iga Kord Kui Meelis Ütleb Laanest, Siis Lugu Läheb 10% Kiiremaks. Sooritasime laulu rekordkiirusel - vaid 30 sekundit! See jättis meile tervelt minut aega, et sooritada kaks tiiru Piru polkat, millest vaja läks vaid 54 sekundit. Liiga lihtne!

Kahjuks läksime kummardusega üle aja, sest publik plaksutas kauem kui kuus sekundit. Lavalt lahkusime rutuga, sest seal, kus varem oli taimer, oli nüüd erkpunane teade “OUT OF TIME”. Järgnesid seljale patsutused, õnnitlused, tulised arutelud pulkade kohta, mis võib-olla lendasid, aga võib-olla ikka ei lennanud kah publikusse, ja meeleheitlik veejoomine. 

See kestis, kuni Rumeenia lõpetas oma etteaste, mille muusikaline taust kõlas paljude jaoks mõnevõrra paanilise pininana (tenorsaksi ja klarneti kombo), mida olime festivali jooksul küllastumiseni kuulnud. Seejärel läksime areenile ülejäänud kontserti kuulama, mille käigus alustasid Meelis ja Carol sama päeva blogipostitusega. Seal kirjutati nii:

19. august  Kirjutavad Meelis ja Carol

Festivali viimane päev algas 9.10 hommikusöögiga, milleks oli festivali tavaline, ehk Kelloggs TM ja juustusai. Seejärel pidasime maha mahlase koosolek-proovi. Proovis sooritasime taas mõõtmisi, mis näitasid, et kava kestis kokku umb- OKEI OKEI. Ei pea uuesti lugema. Läheme edasi.

Kontserdist veel niipalju, et Hispaania ajakasutus avaldas muljet - täpselt 00:00 sai hakata saatejuht uuesti rääkima ja Leedu rühma lavatantsukaval oli folklooriga pistmist umbes nii palju, et pärjad olid peas ja rahvariided seljas. 

Pärast kontserti tegime laval veel kiire pildisessiooni ning lahkusime seejärel teiste osalejatega palverännakule tagasi koolimajja. Seekord pillid näpus (Kantagu mind, ma olen muusik). Meile loeti sõnad peale, et koolimajja jõudes läheme otse võimlasse, vahetamata tavariietesse. Sinna jõudes nägime, et me olime paraku üsna ainsad, kes nii talitasid. Teised olid võtnud hetke, et higistest rahvariietest väljuda. Kiiremad olid käinud isegi pesus.

Järgnes tseremoonia, kus Cesario tänas kõiki vabatahtlikke, kelle najal festival toimub. Siis tänati ka kõiki rühmasid ja vahetati kingitusi. See oli Kristjani võimalus laval särada.

Pärast tseremooniat saime snäkki ja siis saime magada. Räägitakse, et öösel toimus ka mingi pidu, aga seda ei oska keegi ei kinnitada ega ümber lükata.

Pildid lõppkontserdist Folk Azores lehelt: