Räpina neiu

Räpina neiu

Fotod: Anzela Sirel

Pildil: Piret Kallejärv

Allikas: http://www.rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/louna-eesti/rapina/rapina-naine

Särgid

Naiste särk oli nii alus- kui ka pealisrõivas. Veel 19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks,
kui naisel oli suvel seljas ainult särk, mille peale mähitud vöö, abielunaisel ka põll ees.
Suvel käidi vahel kirikuski särgiga, millel pikk-kuub peal.

Tütarlapsed käisid neiuikka (leerini) jõudmiseni särgiväel.
Alasega särke hakati kandma koos seelikuga. Särgi alaosa tehti jämedamast riidest,
ülaosa peenemast, sest see jäi pluusina nähtavale. Igapäevased särgid olid lihtsad,
pidulikke kaunistati hoolikalt.

Valgele linasele särgile tikitud või sissekootud ornamendid ei olnud ainult kaunistuseks, vaid need
paiknesid kindlatel aladel: varrukasuul, ümber kaela – ikka seal, kus kurjal olnuks kõige lihtsam
sisse pääseda. Särgi kaunistustes esinesid: siksakjoon – see oli õnne, viljakuse ja rikkuse võrdkuju
ning tähendas ka ussi kui manala valvurit ja kodukaitsjat; ruut-romb – kaitsev märk;
kaheksaharuline täht – õnnemärk ja taassünni tähis jt sümbolid.
Varasemad särgikaunistused olid valged, 18. sajandi lõpust alates kõigis kolmes kihelkonnas punased,
tehtud puuvillase maagelõngaga. Maatasa särgid on teinud Janne Vaabla.

Seelikud

Naiste vanimad seelikud, kokkuõmblemata vaipseelikud, olid siin veel 18. sajandilgi laialt kasutusel.
Villast vaipseelikut nimetati kõrikuks, linast pallapooleks. Nagu vaipseelikud, olid ka varasemad
kokkuõmmeldud seelikud ühevärvilised ja kitsad. Laiuse andmiseks oli neil kummalegi puusale
selja taha sisse murtud sügav volt.

Põlvas tuli pikitriibuline undruk kasutusele 1860. aasta paiku. See oli tihedalt värvli külge volditud.
Suurt lugu peeti seeliku kaharusest. Põlvast on teada, et jõukamad tegid seeliku kuni 8 küünra
(1 küünar  = ca 0,53 cm) pikkusest riidetükist, tavaliselt kulus aga seeliku tegemiseks 130-300 cm riiet.
Mõnikord kanti mitut seelikut (3-5) ülestikku. Puusakas keha oli suures lugupidamises.

19. sajandi keskpaiku hakkasid ka Lõuna-Eestis levima põikitriibulised ja ruudulised seelikud.
Põikitriibulised ei saanud üldisteks, ruudulised seevastu juurdusid tugevamini. Kui triibulised seelikud
olid poolvillased (linane lõim + villane kude), siis ruudulised seelikud kooti enamasti läbivillastena,
s.o. nii lõim kui kude olid villased. Töörõivasteks kooti linaseid ja takuseid seelikuriideid.

Seelik kuulus täiskasvanud naise rõivastusse. Tütarlastele tähendas seeliku saamine üleminekut
lapseeast neiuikka. Korralikud täiskasvanurõivad sai tütarlaps leeriks ja edaspidi oli tal õigus neid
kanda.

Villane hoolikalt valmistatud seelik oli hinnaline ese, mida hoiti ja pärandati põlvest põlve.
Seelik kuulus tavaliselt ka taluteenija aastapalga hulka. Maatasa seelikud on teinud Tiina Unt.

Vööd

Vöö (vüü, puudõh) oli tähtis ülikonna osa. Tugevalt ümber keha mähituna kas särgi peale või
seelikuvärvlile, abielunaistel ka põllevärvlile, pidi see keha toetama, koos hoidma. Eriti tähtis oli vöö
tõstmise juures. Kanepis öeldi, et kui vöö on peal, siis on inimese ihu kinni. Lõuna-Eesti vanasõna
ütleb: „Tii tüüd ja kinnita vüüd, kui süümä läät, siis nõrguta“.

Tavaline vöö ulatus 2-3 korda ümber keha. Põlvas ulatanud mõni vöö 5-6 koda ümber keha.
Mähkimisel hoiti ühte vööotsa vasaku käega vasakul küljel, parema käega keerutati vööd ümber keha,
jättes alumise vöökihi serva enamasti äärekirja laiuselt ülemise alt paistma. See tähendab, et vööd
mähiti altpoolt ülespoole. Ots pisteti vöökihtide vahele.

Tütarlastele pandi vöö peale juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenikeseks.

Siinsed vööd on kootud niite või tihva abil kirivöö tehnikas. Vöö pealmiseks pooleks oli villane pool.
Vöökirjadel oli hulgaliselt nimesid: hanguline, kahe poolega hanguline, kirpsilmaline jt (Räpina);
pandlakiri, potikiri, pöörakiri, ristiline ruutuline jt (Põlva). Vöökirjadesse kooti sisse märke, mis pidid
kaitsma halva silma ja haiguste eest.

Kampsunid, liistikud

Lühikese ülerõivana olid kasutusel puusale ulatuvad pikk-kuue-lõikelised pihtsärgid. Lisaks lõikelisele
sarnasusele olid neil ka sarnased punased kaaruspaelast kaunistused. Selliseid pihtsärke kanti veel
19. sajandi I poolel, mil järk-järgult võeti omaks uuemamoeline seesidega kampsun.

Tavaliselt olid kampsunid siin kandis valmistatud potisinisest riidest. Vahel lisati potisinistele villadele
kraasimisel valgeid ja musti villu. See andis kampsunitele hallika varjundi. Pidulikeks kampsuniteks
kasutati ka tumesinist ja musta vabrikukalevit.

Kampsunid olid õlgadel siledalt otsa õmmeldud varrukatega, 18. sajandi moerõivastusest tuntud avara
kaelaväljalõikega ning pidevseesidega, s.o. ühtlaselt vastandvolti seatud seesiribadega.

19. sajandil hakati kandma liistikuid, kuid eriti iseloomulikud need Kanepi, Põlva ja Räpina kihelkonnale
ei olnud. Lõikelt ja materjalilt sarnanesid liistikud seesiga kampsunile, kuid neil ei olnud varrukaid.

Peakatted

19. sajandi keskpaigani lõigati Põlvas juuksed vana põlise kombe kohaselt kõrvust saati lühikeseks
ainult neidudel. Hiljem kinnitasid nii neiud kui naised oma juuksed kahes palmikus ümber pea, kuid neiud
kandsid ka pikki lahtisi juukseid.

Neiud käisid sagedasti paljapäi, oli ilm missugune tahes. Juuste kooshoidmiseks kasutati peapaelu.
Peapaelaks oli kitsas kirivöötehnikas pael või punane puuvillane või siidipael kuklas sõlme seotud.

Abielunaise pea pidi olema tingimata kaetud, seda isegi magades ja saunaski. Igal naisel oli mitu tanu,
lihtsamaid ja paremaid. Tartu- ja Võrumaal, kus naised kandsid pehmeid, tärgeldamata tanusid,
kasutasid nad peale parema vormi andmiseks täienduseks oma juuksepalmikutele veel riidest
valmistatud võru (vahru).

Õlakatted (ülevisked)

Lõuna-Eesti naisterõivastuse omapäraseks jooneks on piklikust villasest või linasest riidelaiast õlakatete
kauane säilimine. Osaliselt kandsid need kohalike vaipseelikutega ühiseid nimetusi. Villast sõba nimetati
kõrikuks, linaseid palakaks, pallapooleks, linikuks ehk kaaliks. Õlakatteid kanti märkimisväärselt veel
19. sajandil. Õlakatted olid tänapäevaste pealisrõivaste asendajad.

Sõbad olid tumepruunid või mustad, ühest kangalaiast laiusega 70-90 cm ning 200-250 cm pikad,
valmistatud tasapindsest toimsest täisvillasest riidest. Sõba kaunistati hoolikalt villase madarapunase
ja potisinise lõngaga, millele lisandus kollane. Sõba äärestas kõlapook, millele tikitud losud.
Nurkadesse olid tikitud silmusnelinurgad, milledele omistati kaitsvat ja õnnetoovat jõudu. Sõbade
uhkuseks olid nurkades rippuvad narmastutid. Sõba kanti pikuti õlgadel, lappes käel ja ei jäetud kunagi
vankrisse ega rekke.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul muutusid kogu Eestis üldlevinuks ruudukujulised õlakatted,
nn. suurrätikud. Need murti diagonaalselt kahekorra. Esialgu olid need vabrikukaup, hiljem hakati neid
ise kuduma. Igal naisel pidi olema vähemalt üks ruuduline suurrätik, jõukamatel mitu.

Linased õlakatted olid valged, erinesid kvaliteedilt ja otstarbelt. Palakas (pallai) oli kahest kangalaiast
kokku õmmeldud, jämedamast riidest. Seda kasutati tööl, hobusega sõites või talvelgi tuisuga.
Pallapoolt (poolt palakat) kasutati samal otstarbel. Õlalinik ehk kaal oli kitsas labasekoeline riidetükk,
mille otsad kaunistati rikkalikult. Kaal valmistati pruudile pulmadeks ja jäi talle abielunaisena piduliku
ülikonna ehteks. Kanepist on teada, et kui naine suri, pandi kaal talle kirstus katteks. Põlva pealinik on
kaaliga sarnane.

Ruudukujulisi rätikuid kanti diagonaalselt kokkumurtuna kampsuni ja pikk-kuue all, peas ja villaseid
poerätikuid hilisemal ajal õlgadel.

Ülerõivad

Pikk-kuub oli põhiline ülerõivas, mida kanti aastaringselt. Ühtlasi oli ta ka kõige pidulikum kehakate,
villane ja hoolikalt kaunistatud kaaruspaelaga. Kanepi, Põlva ja Räpina pikk-kuued olid musta värvi.

Kasukas oli meie kliimas hädavajalik kehakate. Kasukad olid valgest lambanahast, kaunistatud värviliste
kantidega.

Rüü oli linasest kangast. Seda kanti igapäevaselt töö juures. Talvel tõmmati niiske ilmaga kasuka peale,
et viimane märjaks ei saaks. Vahel aga pandi rüü pikk-kuue ja kasuka vahele, et pikk-kuub kasukat
ei määriks. 

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. Helmed olevat
tütarlapsele kaela pandud, kui tal tuli esimene hammas. Arvati, et helmed kaitsevad kurja silma ja
muude ohtlike välismõjude eest. Helmekee on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale.
Muinasaegsed helmekeed koosnevad kristallidest ERM A 117:3/1-6, merevaigust ja kaurikarpidest,
näidis Kambjast: ERM A 457:57. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest.
Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja
paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.

Särgi kaelus kinnitati väikse vitssõlega ERM 2481, mida kandsid nii mehed kui naised.  
19. saj II poolel seoti naiste särgikaelus niidist nööri või punase lindiga kokku, siis kaotas vitssõlg
naiste särgi kinnitusena oma funktsiooni. Punase lindi peegeldus hõbesõle pinnalt pidi naise näole ilusa
rõõsa jume andma. Pidulikel sündmustel eelistati siidpaela.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale kõrge kuhiksõlg, näidis Põlvast: ERM A 565:43.
See pidi igal juhul ka üleriiete kaelusest välja paistma. Sõle suurus oli rikkuse ja uhkuse mõõdupuuks:
mida suurem sõlg, seda jõukam inimene.

Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus servaga sõle peale. 19. sajandil kanti nii
helmestest kui hõbekettidest keesid, mille küljes võis rippuda kannaga raha. Vanem, keskajast jäänud
komme oli kanda väikeste kaelarahadega keesid, näide Urvastest ERM A 444:3.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti vitssõrmust või
plaadiga sõrmust ERM 2487. Piret on oma ehted ise teinud.

Sukad, säärepaelad, pastlad

Naiste sukad olid valged villased, linased või puuvillased, ažuurse vikliga külgedel.

Säärepaelad hoidsid sukki üleval põlve alla seotuna.

Kanepis, Põlvas ja Räpinas olid pastlad (tsuvva) kasutusel nii igapäevase kui peojalatsina.
Trapetsikujulisest nahatükist valmistatud linaste nööridega jalatsit kasutati siinkandis koos jalarättidega
töö juures veel kolhoosikorra alguseski (1950). Maatasa pastlad on teinud Paul Lääne, sukapaelad tegi Helin Pihlap.

Kotid, suurätid

Kätte või käevangu võetavaid kotte kasutasid meie esivanemad mitmesuguste vajalike
esemete kaasaskandmiseks üle kogu maa. Kotimaterjalina kasutati mitmesuguseid riidejääke.
Hiljem valmistati ka heegeldatud kotte.

Suurätte tarvitati näo kuivatamiseks, higi pühkimiseks näolt ja silmade pühkimiseks tolmust.
Ninanuuskamiseks neid ei kasutatud. Kirikus, eriti lauakirikus käies, hoiti rätikut lauluraamatu
vahel või käes. Suurätikud olid peenemast linasest riidest, kaunistatud punase maagelõngaga.

Võnnu neiu

Võnnu

Võnnu kihelkond asub ajaloolisel Tartumaal, tänapäeval Tartu- ja Põlvamaal.
Kihelkonna esmamainimine on 1361. Piirisaarele tekkis alates 17. sajandist vene vanausuliste asustus.
Võnnu kihelkonnas kantud rahvarõivad kulusid Lõuna-Tartumaa rahvarõivarühma.
Omapära leidus Peipsiäärsete külade riietuses, kus võeti 19. sajandi keskpaiku
ühtteist omaks venelastest naabritelt.  

Fotod: Anzela Sirel

Pildil: Tuule Pihlap

NAISTE SÄRK, JAKUGA HAME

Särgi piht tehti peenemast linasest, seeliku alla jääv alane jämedamast kangast.
Kaelaava lõigati T-kujuline. Rinnalõige ulatus peaaegu vöökohani ja seda hoiti koos preesi või sõlega.
Õlgadele õmmeldi õlalapid. Krae, kaalatagune oli väike, võis olla ka mahamurtav.
Laiade varrukate värvlid hoiti koos punutud nööride või niidist nööbiga.
Särke kaunistati valge linase niidi või hlepunase puuvillase maagelõngaga, punased jooned kootud
varrukasuus, õlalatil.

19. sajandi III veerandil kanti Peipsi.äärsetes külades mõnevõrra ka vaheleõmmeldud
õlalappidega särke. Võnnu venelõikeline särk oli kitsa püstkraega. Särgi esikülg, õlapealsed
ja selg kurrutatud, varrukad on õlaüealsetele kurdsämpudega peale õmmeldud. Särgil tikiti
õlapealse äär, samuti värvlid, kaelus ja kinnitisriba. Varrukapärale tikiti üksikud motiivid,
mis õmmeldi korrapäraselt varrukate välisele küljele.

Seelik

19. sajandi alguses leidus veel ühevärivlise vaipseeliku kandjaid. 19. sajandi algusest hakkas
levima pikitriibuliste vabalt langevate voltidega seelikute mood. Pikitriibulise seeliku riie kooti
linase lõime ja villase koega koeripspindne. 19. sajandil keskpaiku hakati lisaks triibulistele
mingil määral kandma ka ruudulisi seelikuid. Seeliku triibustiku eeskujusid saadud üksteiselt.
Kirikusse minnes võetud värvilõngad ja joonepird kaasa. Kui nähtud mõnda ilusat triibustikku,
seatud värvid selle järgi pirru peale ritta.  

Maatasa seelikud on teinud Tiina Unt.

VÖÖ

Kirivöötehnikas vöö kooti nii pikk, et see kandjale vähemalt kolm korda ümber ulatus.

Õlakatted

Naised kandsid veel 19. sajandil vanamoodsaid piklikke õlakatteid. Linane, pidulik linik oli kangalaid,
mille otsad ja vahel ka küljed, ilusasti sissekootud maagelõngade, pilude ja narmastega.
Sõba oli villasest toimset riidelaiast, servad kaunistatud.  

19. sajandi teisel poolel sai moeasjaks ruudukujuline narmastatud servaga villane suurätik.
Seda kanti kolmnurksena õlgadel, ruumi sisse minnes keerati rätt rulli ja võeti kaenlasse.

Pealisrõivad

Kerge pealisrõivas kampsun pandi särgi peale jaheda ilmaga. Vöökohani ulatuv kampsun tehti
keha ümber liibuv, alla äärde õmmeldi vastandvoltides seesiriba. Kaelus oli avara väljalõikega,
seal kanti rätikut. Kampsunikanga harilikuks värviks oli lambahall, pidulikumaks peeti potisinist.

Villaseks pikaks ülerõivaks oli naistel must lahtiste voldihändadega pikkkuub, mille ääred aetud
punase nööriga. Naiste kuued olid üsna lahtise kaelaauguga, niiet kaelarätik ja selle peale
kinnitatud sõlg või kaelarahad välja paistsid.

Pikka linast ehk takust rüüd kanti kergema pealisrõivana.
Rüü õmmeldi pikkuuelõikeline, 19. sajandi keskpaigast hakati kandma liibuva pihaosaga ja selle
külge volditud alumise osaga rüüsid, mille pikkus oli poole sääreni. Lõikelt sarnanes riidest
ülerõivastega ka valgest lambanahast kasuk, karv sissepoole.

Peakatted

Tütarlapsed a neiud kandsid pikki lahtisi juukseid. Juuste kooshoidmiseks kasutati kitsast
kirivöötehnikas peapaela. 1860. aastatel hakati juukseid punuma kahte patsi, mis keerati ümber pea.
Külma ja sajuga seoti rätik pähe.

Ehted

Kaela ümbritsesid helmed, tavaliselt 1-2 rida. Särgikelusesse olid tehtud väikesed augud,
kust läbi tõmmatud paelaga särgikaelus kinni seoti. Võidi kasutada ka vitssõlge võik väikest preesi.
Piduliku sündmuse ajal pandi rinna kõrgusele kuhiksõlg. Piduliku rõivastusega seati kaela helmed,
mille vahele oli lükitud kannaga raha.

Tuule on oma ehted ise teinud.

Aksessuaarid

Lahtine tasku seoti seeliku alla särgile. Suuremate esemete jaoks õmmeldi riidest kott.
Kaelarätti kanti kampsuni või pealisriiete kaeluses nii, et ehtede jäid nähtavale.
Pearätte kanti tanu peal või töö juures lihtsalt juustele seotuna.
Pearätte valmistati peenikesest linasest riidest, paremaks peeti osturätte.
Ninaräti võtsid naised kirikusse või pidule minnes kätte või pistsid lahttaskusse.

Jalakatted

Varrastel kootud sukad ulatusid põlve kõrgusele. Peamiselt kanti lambavalgeid,
igapäevaselt lambahalle koekirjalisi sukki. Pidulikel sukkadel olid küljel laiad kirjadega viklid.
Sukad püsisid üleval mitmevärviliste sukapaeltega, mis seoti põlveõndla kohalt.

Jalanõud

Tavalisteks jalanõuks olid veisenahast pastlad. Neid valmistati nii pargitud kui parkimata nahast.
Suvise tööjalnõud viisu palmiti paju või pärnakoorest.

Maatasa pastlad on teinud Paul Lääne. Sukapaelad tegi Tuule endale ise.

Äksi neiu

Äksi neiu

Fotod: Anzela Sirel

Pildil: Sille Riin Kuperjanov

Särk

Särgi piht tehti peenemast linasest, seeliku alla jääv alane jämedamast põikikangast.
Piht oli ühest tükist, õlaõmblusteta. Kaelaava lõigati T-kujuline, rinnalõhiku serval pilupalistus.
Püvisilmpistes tornide ja sõlmpisteridadega kaunistatud õlalapid on tikkpistes linase niidiga
peale õmmeldud. Vanematel särkidel oli kitsas püstkrae, hilisematel laiem mahamurtav krae,
selle esiküljed on kaunistatud sämppistes. Laiade varrukate värvlid hoiti koos punutud nööride
või niidist nööbiga. Varruka laienduseks on kaenla alla õmmeldud nelinurksed kaenlalapid.
Varrukasuud on kurrutatud, värvlid kaunistatud sõlmtagidega.

Seelik

19. sajandi alguses leidus veel üksikuid ühevärvilise kitsa seeliku kandjaid.
Samal ajal levisid kaharad pikitriibulised vabalt langevad voltidega seelikud. Riie kooti linase lõime ja
villase koega koeripspindne. 1880. aastate paiku hakkasid mõned naised kandma ka ruudulisi seelikuid.

Maatasa seelikud on teinud Tiina Unt.

Vöö

Vöö tehti nii pikk, et see kandjale vähemalt kolm korda ümber ulatus,
jälgiti, et villasem pool jääks peale.  

Õlakatted

Äksi kihelkonnas tõrjus ruuduline õlakate sõba 19. sajandi esimestel kümnenditel kõrvale.
Sinise-valgeruudulised piklikud villased õlakatted, vaibad olid tehtud ühest kangalaiast.
Moodsad ruudulised suurrätid õmmeldi aga kokku kahest kangalaiast, nii saadi suur ruudukujuline rätt,
mis ääristati narmastega. Seda kanti kolmurkseks kokkumurtuna.

Pealisrõivad

19. sajandil kanti triibuliste seeliktuega vlillsaest riidest avara rinnaesisega pidevseesilisi kampsuneid.
Need on õmmeldud potisinisest kodukootud või mustast vabrikukalevist.
Kampsun õmmeldi linasele voodrile. Kaelaauk on sügav ja servast läbi tepitud.
Seesiriba oli ümberringi volditud. Varrukad kitsad, varrukaotsetes lõhikud.
Hõlmad haakidega suletavad. Nooremad naised kandsid ka seesidega kampsuni lõikega liistikut.
Sajandi viimastel kümnenditel tuli piduliku kergema pealisrõivana kampsuni asemele laia seljaga
linnamoeline jakk. Pikk-kuub õmmeldi süsimstast toimsest täisvillasest vanutatud riidest.
Händadel on 2 volti, mis õmmeldi ülalt pauhupoolelt ca 3 cm pikkuselt kokku ja kinnitati kuueriide
külge ni, et voldiharjad oleks püstasendis. Voldid langesid vabalt.
Seljakaare lõikeil on händade alguses punase kaaruspaelaga tehtud kaheksaharaline käpp.
Kogu pikkkuub piirati punase villase kaaruspaelaga.
Hõlmade kinnituseks on vöökohal 2 paari vaskhaake. Pikk-kuue alläre laius on 3 meetri ringis.
Pikkkuuega sma lõige õmmeldi ka linased rüüd ja lambanahksed kasukad.

Peakatted

Neiud kasutasid pikkade juuste kooshoidmiseks ja peaehtena võrukujulist pärga.
Eeskujuks sobib Kursi pärg.

Ehted

Kuuehõlmade vahelt jäid nähtavale rinnaräti peale seatud ehted - suur prees, kuhiksõlg ja helmed.
Kela ümbritsevad helmed olid ühe- või kaherealiselt. Piduliku ülikonna juurde lisasid eeskätt
jõukamad naised igapäveastele kelahelstele veel pikema rinnale ulatuva helmekee,
sageli ühe või kolme kannaga raha.

Aksessuaarid

Pikk-kuue, mõnikord ka kampsuni all kanti kas valgest linasest või kirjust puuuvilaasest riidest
ruudukujulist kaelarätikut. See murti diagonaalselt kokku ja seati kaela nii, et otsad rinnal jäid
pikk-kuue või ka kampsuni hõlmade alt nähtavale. Särgikrae käänati rätikule peale.
Räti nurk tõmmati kampsuni või liistiku seljale.

Seeliku all kanti vööle köidetavat taskut. Suuremate esemetejaoks tehti mõnest ülkinna juurde
sobivast kangatükist või riidelappidest kott. Serva õmmeldud tunnelist tõmmata läbi nöör,
otstes samast lõngast tutid.

Jalakatted

Naised kandisd tavaliselt villaseid või linaseid sukki, kas päris lihtsas koes või augulise vikliga külgedel.

Jalanõud

Kanti parknahast pastlaid ja kingi.

Maatasa pastlad on teinud Paul Lääne, sukapaelad tegi Helin Pihlap.