neljapäev, 19. juuli 2018

Võnnu neiu

Võnnu
Võnnu kihelkond asub ajaloolisel Tartumaal, tänapäeval Tartu- ja Põlvamaal.
Kihelkonna esmamainimine on 1361. Piirisaarele tekkis alates 17. sajandist vene vanausuliste asustus.
Võnnu kihelkonnas kantud rahvarõivad kulusid Lõuna-Tartumaa rahvarõivarühma.
Omapära leidus Peipsiäärsete külade riietuses, kus võeti 19. sajandi keskpaiku
ühtteist omaks venelastest naabritelt.  

Fotod: Anzela Sirel
Pildil: Tuule Pihlap






NAISTE SÄRK, JAKUGA HAME
Särgi piht tehti peenemast linasest, seeliku alla jääv alane jämedamast kangast.
Kaelaava lõigati T-kujuline. Rinnalõige ulatus peaaegu vöökohani ja seda hoiti koos preesi või sõlega.
Õlgadele õmmeldi õlalapid. Krae, kaalatagune oli väike, võis olla ka mahamurtav.
Laiade varrukate värvlid hoiti koos punutud nööride või niidist nööbiga.
Särke kaunistati valge linase niidi või hlepunase puuvillase maagelõngaga, punased jooned kootud
varrukasuus, õlalatil.
19. sajandi III veerandil kanti Peipsi.äärsetes külades mõnevõrra ka vaheleõmmeldud
õlalappidega särke. Võnnu venelõikeline särk oli kitsa püstkraega. Särgi esikülg, õlapealsed
ja selg kurrutatud, varrukad on õlaüealsetele kurdsämpudega peale õmmeldud. Särgil tikiti
õlapealse äär, samuti värvlid, kaelus ja kinnitisriba. Varrukapärale tikiti üksikud motiivid,
mis õmmeldi korrapäraselt varrukate välisele küljele.

Seelik
19. sajandi alguses leidus veel ühevärivlise vaipseeliku kandjaid. 19. sajandi algusest hakkas
levima pikitriibuliste vabalt langevate voltidega seelikute mood. Pikitriibulise seeliku riie kooti
linase lõime ja villase koega koeripspindne. 19. sajandil keskpaiku hakati lisaks triibulistele
mingil määral kandma ka ruudulisi seelikuid. Seeliku triibustiku eeskujusid saadud üksteiselt.
Kirikusse minnes võetud värvilõngad ja joonepird kaasa. Kui nähtud mõnda ilusat triibustikku,
seatud värvid selle järgi pirru peale ritta.  
Maatasa seelikud on teinud Tiina Unt.



VÖÖ
Kirivöötehnikas vöö kooti nii pikk, et see kandjale vähemalt kolm korda ümber ulatus.


Õlakatted
Naised kandsid veel 19. sajandil vanamoodsaid piklikke õlakatteid. Linane, pidulik linik oli kangalaid,
mille otsad ja vahel ka küljed, ilusasti sissekootud maagelõngade, pilude ja narmastega.
Sõba oli villasest toimset riidelaiast, servad kaunistatud.  
19. sajandi teisel poolel sai moeasjaks ruudukujuline narmastatud servaga villane suurätik.
Seda kanti kolmnurksena õlgadel, ruumi sisse minnes keerati rätt rulli ja võeti kaenlasse.


Pealisrõivad
Kerge pealisrõivas kampsun pandi särgi peale jaheda ilmaga. Vöökohani ulatuv kampsun tehti
keha ümber liibuv, alla äärde õmmeldi vastandvoltides seesiriba. Kaelus oli avara väljalõikega,
seal kanti rätikut. Kampsunikanga harilikuks värviks oli lambahall, pidulikumaks peeti potisinist.
Villaseks pikaks ülerõivaks oli naistel must lahtiste voldihändadega pikkkuub, mille ääred aetud
punase nööriga. Naiste kuued olid üsna lahtise kaelaauguga, niiet kaelarätik ja selle peale
kinnitatud sõlg või kaelarahad välja paistsid.
Pikka linast ehk takust rüüd kanti kergema pealisrõivana.
Rüü õmmeldi pikkuuelõikeline, 19. sajandi keskpaigast hakati kandma liibuva pihaosaga ja selle
külge volditud alumise osaga rüüsid, mille pikkus oli poole sääreni. Lõikelt sarnanes riidest
ülerõivastega ka valgest lambanahast kasuk, karv sissepoole.


Peakatted
Tütarlapsed a neiud kandsid pikki lahtisi juukseid. Juuste kooshoidmiseks kasutati kitsast
kirivöötehnikas peapaela. 1860. aastatel hakati juukseid punuma kahte patsi, mis keerati ümber pea.
Külma ja sajuga seoti rätik pähe.


Ehted
Kaela ümbritsesid helmed, tavaliselt 1-2 rida. Särgikelusesse olid tehtud väikesed augud,
kust läbi tõmmatud paelaga särgikaelus kinni seoti. Võidi kasutada ka vitssõlge võik väikest preesi.
Piduliku sündmuse ajal pandi rinna kõrgusele kuhiksõlg. Piduliku rõivastusega seati kaela helmed,
mille vahele oli lükitud kannaga raha.
Tuule on oma ehted ise teinud.



Aksessuaarid
Lahtine tasku seoti seeliku alla särgile. Suuremate esemete jaoks õmmeldi riidest kott.
Kaelarätti kanti kampsuni või pealisriiete kaeluses nii, et ehtede jäid nähtavale.
Pearätte kanti tanu peal või töö juures lihtsalt juustele seotuna.
Pearätte valmistati peenikesest linasest riidest, paremaks peeti osturätte.
Ninaräti võtsid naised kirikusse või pidule minnes kätte või pistsid lahttaskusse.

Jalakatted
Varrastel kootud sukad ulatusid põlve kõrgusele. Peamiselt kanti lambavalgeid,
igapäevaselt lambahalle koekirjalisi sukki. Pidulikel sukkadel olid küljel laiad kirjadega viklid.
Sukad püsisid üleval mitmevärviliste sukapaeltega, mis seoti põlveõndla kohalt.

Jalanõud
Tavalisteks jalanõuks olid veisenahast pastlad. Neid valmistati nii pargitud kui parkimata nahast.
Suvise tööjalnõud viisu palmiti paju või pärnakoorest.
Maatasa pastlad on teinud Paul Lääne. Sukapaelad tegi Tuule endale ise.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar