19.
august Kirjutavad Meelis ja Carol
Festivali
viimane päev algas 9.10 hommikusöögiga, milleks oli festivali tavaline, ehk
Kelloggs TM ja juustusai. Seejärel pidasime maha mahlase koosolek-proovi.
Proovis sooritasime taas mõõtmisi, mis näitasid, et kava kestis kokku umbes 9
minutit ja 54 sekundit. Ühtlasi sorteerisime välja kiduramad ja koledamad
pulgad, et lõppkontserdil tantsitaks pulkadetantsu ainult väga ilusate
toigastega. Seejärel panime nad kõik koos kotti tagasi ja lavale sattusid
hiljem ka välja praagitud pulgad. Ups.
Oma vaba
aega sisustasime kaardimänguga, kuni me (Meelis ja Carol) läksime kuuma ilma
ajendil jätsijahile. Võtsime sihiks koolimaja ees (taga??!?) asuva
kebabikohviku, mis müüs kohalikku jäätist. Kuid oh õudust! Naeratava turvamehe
asemel ootas meid väravas tabalukk!!! Kuna teine värav asus teisel pool
koolimaja, ei olnud see aktsepteeritav lahendus meie probleemile. Niisiis
embasime oma ürgseid juuri ning nagu kass koera eest puu otsa ronimas (lõvi
tähtkuju) kulgesime meiegi graatsiliselt üle aia. Poole limpsamise pealt märkasime,
et Carol oli jätnud tuppa üliolulise kaelakaardi, ilma milleta kooli tagasi ei
lasta. Selle probleemi lahendasid Tulused meie jaoks ära, kuigi suurt vahet
poleks olnud, sest tagasi läksime mööda tuldud teed, jagades teistele
ambitsioonikatele ja seiklushimulistele festivalil osalejatele näpunäiteid,
kuidas kõige valutumalt üle aia ronida (Nipp on kombineerida aknalaud ja oma
jalad).
Lõunaks
pakuti toitu nimega Koorene Kala Kartuli Toode TM. See oli superhea. See
traditsiooniline Portugali roog pakkus positiivset maitseelamust ka mõningatele
kala mitte armastavatele Maatasa liikmetele. Rohkem proovi enam teha ei
soovitud, niisiis tuli aega sisustada iseseisvalt. Joonas magas, mõni mängis
kaarte, Carol võttis Pedro käest õhupalli, joonistas sellele nunnu näo ja
kinkis selle siis tagasi, mõni käis pesus. Ühesõnaga tavalised vabaajategevused
Assooridel.
 |
| Tavapärased tegevused Assooridel. Foto: Priit |
Kella
kolmest alates olime kohustatud olema valmis heliprooviks, mis võis alata iga
hetk. Reaalselt lahkusime koolimajast 17.30. Seni jätkasime une ja
kaardimängudega. Jõudnud areenile (härjavõitlus!!) märkasime esimese asjana, et
appi päike on surmav laser. Lava kohal ei olnud peavarju, sest kontsert ise
toimus pärast päikeseloojangut, mis tegi heliproovi väga valuliseks. Heliproov
oli veidike segane, sest me ei teadnud korraks päris täpselt, mida me vajame.
Pärast neljandat erinevat otsust Arnoldi laulumikrofoni suhtes pani meile
Cesario muiates valjuhäälselt südame peale, et „yOu haVE TO dEcIDe!!“
Süüdistame ajutise meeltesegaduse eest lõõmavat päikest. Järgnes
lõputantsuproov, mis läks üle aja, aga vähemalt sai piparkoogimuffinit.
Orkester küll ei saanud :/. Pärast tantsijate proovi harjutas ka orkester oma
asjad läbi. Sel korral oli bassil võim ka, mis oli tore. Siis otse kooli õhtust
sööma ja riietuma. Tantsijad lahkusid juba orkestri proovi ajal. Carol läks
väravatest välja ja vaatas otse, vaatas paremale, vaatas vasakule „Sille, kus
sa lähed??“. Sille vastas: „??.. kooli?“. Kool oli aga täpselt vastassuunas.
Seega mindi igaks juhuks hoopis bussiga tagasi.
Õhtusöögiks
oli Assooride traditsiooniline praad, mis koosnes loomalihast, riisist ja
pulgakujulistest kartulikrõpsudest. Helin soovis seda kodus ka saada, aga
Halliki keeldus tegemast.
Asusime
riietuma. Nagu kombeks tegid Britt ja Kersti tüdrukutele meiki ja soenguid.
Kõik olid vääääga ilusad. Markol oli mõne päeva eest ära kadunud sõlg. Sellest
polnud lugu kahel põhjusel. Esiteks oli meil varusõlgesid kaasas. Teiseks ilmus
kadunud sõlg nüüd välja Arnoldi voodist. Kuidas see sinna sattus? See saladus
jääb Assooridele. Järgmiseks murepunktiks oli Sille helmekee, mis oli eelmisel
esinemisel ära lagunenud. See paigati nüüd Kermo poolt uuesti kokku.
Kõik
riides ja pillid kaasas hakkasime liikuma areeni suunas. Erinevalt heliproovist
tuli (üsna lühike) teekond läbida jalgsi. Selle peale kostis Meelis: „Kantagu
mind, ma olen muusik,“ viidates seni levinud kombele muusikud pillidega kohale
sõidutada. Kohapeal kuulasime lava taga sütitavaid kõnesid nii Halliki kui
Pedro käest. Halliki üritas korraldada ka energiaringi, kuid orkestrante oodati
juba lava taha. Lava taga saime edasi-tagasi kõndiva Pedro käest veelgi
julgustavaid kõnesid. Mulle (Meelis) tundus, et ta on rohkemgi närvis kui meie,
mille peale kostis Tuule, et ei, tema on ikka Pedrost rohkem närvis küll.
Kontsert
algas orkestri etteastega, kes hakkas esimese hooga valest kohast peale minema,
sest sellest heliproovis ei räägitud. Etteaste õnnestus suurepäraselt, kuigi
esimese hooga üritas üks teatud Itaalia akordionist eriti nõretava vibraatoga soolot
mängida, mille peale dirigent talle vaigistavalt viipas. Sealt edasi läks
lepase reega ja publik oli väga rahul.
 |
| Itaalia akordionivirtuoos! :) Foto: Folk Azores |
Maatasa
oli esimene välisrühm, esinedes festivalirühmadest teisena pärast Portugali.
Enne
esinemisi tehti iga rühma esindajaga Portugali televisiooni saatejuhi poolt
intervjuu. Saatejuht oli väga humoorikas mees, mis ilmnes publiku pidevas
naerukõminas terve kontserdi vältel. Intervjuu protsess nägi välja selline:
Kõigepealt
tuli Pedro lavapaanikas Helini juurde ja ütles, et oleks vaja inimest, kes
tuleks ja vastaks portugalikeelsele küsimusele eesti keeles. Helin arvas, et
“oh, Meelis! “ aga Pedro polnud nõus ja tiris Helini saatejuhi juurde, kes
rääkis, et ta teeb laval nalja ja et publik ilmselt naerab, aga mitte meie
pihta. Helinile tegelt täitsa sobis, et ammu oli mõeldud, et tahaks eesti
keeles mingit jama ajada publikule. A la et aias sadas saia ja tahaks tervitada
oma vanemaid, aga lavale jõudes otsustas, et äkki ikka mitte. Hiljem piltidelt
nägi Helin, et oi Pedro oli ka seal, aga laval olles ei märganudki. Saatejuht
ütles ilusti eesti keeles “Tere õhtust!” ja küsis, et kas Helin on abielus.
Siis küsis saatejuht oma portugalikeelse küsimuse, millele Helin vastas eesti
keeles, et jaa meil on hea meel siin olla, festival on hästi tore ja et kenasti
koplis kasepuuke kasvis. Siis küsis saatejuht, et mis on parim Eesti toit,
milleks oli loomulikult verivorst ehk blood sausage. Selle peale sai publik
naerda. Lõpus palus saatejuht Helinil veel eesti keeles rääkida, mille peale
Helin tsiteeris veel kasekest, öeldes, et need on meie lemmiklaulu sõnad, mis
räägivad kurvast armastusest, mille peale saatejuht arvas, et on jah kurb, sest
tema on ju ometi abielus.
Samal
ajal, kui toimus intervjuu, sättisid muusikud ennast lavale. Selle käigus õnnestus
meil tekitada helimeestele omajagu paanikat, sest heliproovis oli kaks
viiuldajat ja tol hetkel laval null, sest Helin rääkis saatejuhiga ja Madli oli
esimeses blokis tantsija. Niipea kui Helin jõudis mikrofoni taha, läks hirmus
10-minutiline taimer tööle. Meelis hakkas ruttu mängima, sest proovis jäi meil
üle umbes 7 sekundit, millest 3 kulus nüüd alustamisele. Meie kava
oli korduvalt mõõdetud ja läbi tehtud: torupillilabajalg. Kuhaanuška, tammeke,
pulkadetants, kui sain laanest lagedale ja piru polka. Kõik etteasted peale
Kuhaanuška ja laane lageduse olid lühendatud variandid, et mahtuda kümne minuti
sisse. Umbes teise tantsu ajal läks Sille helmekee juba uuest kohast katki ja
kukkus lavale, mis tuli sujuvalt ära koristada. Ühtlasi ilmnesid päris suured
probleemid heliga. Arnoldi kitarril puudus võimendus, mille parandamise käigus
käisid üle areeni paugud. Lõpuks võttis Arnold endale lihtsalt mikrofoni, et
kuulda oleks. Sarnased probleemid esinesid ka meie galakontserdil, mis
tähendas, et kahel kõige olulisemal kontserdil puudus kitarril heli pool ajast,
mis valmistas omajagu pettumust.
Kuhaanuška
sooritus oli täitsa hea, tammekese ajal oli natukene segadust istumistega, sest
lava ei olnud varem võimalik proovida. Tammekese lõpus tuli Meelis suure hurraa
ja pulkadega lava keskele ja virutas nad (pulgad, mitte hurraa) teatraalselt
maha, et saaks alata pulkadetants. Ja kae imet - sodi mitte kusagil!
Pulkadetants on vahva, sest kahte ühesugust esitust ei ole Maatasa poolt
kunagi. Selle konkreetse esituse eripäradeks olid näiteks pulk, mis lendas
Kermo näppude vahelt Trevori lööduna lava eest maha publiku ette, kust festivali
president Cesario selle üles korjas ja lavale asetas. Või siis hetk, kus Caroli
ja Meelise soolo ajal jooksis Carol esimese hooga lava taha, mitte ette. Või
siis see, kuidas Tuule Meelisele otsa jooksis. ¯\_(ツ)_/¯
Pulkadetantsu
lõppedes märkas Meelis, et aega on jäänud veel ainult 1:30, ehk esitusele tuli
hittsingel Kui Sain Laanest Lagedale, Aga Iga Kord Kui Meelis Ütleb Laanest,
Siis Lugu Läheb 10% Kiiremaks. Sooritasime laulu rekordkiirusel - vaid 30
sekundit! See jättis meile tervelt minut aega, et sooritada kaks tiiru Piru
polkat, millest vaja läks vaid 54 sekundit. Liiga lihtne!
Kahjuks
läksime kummardusega üle aja, sest publik plaksutas kauem kui kuus sekundit.
Lavalt lahkusime rutuga, sest seal, kus varem oli taimer, oli nüüd erkpunane
teade “OUT OF TIME”. Järgnesid seljale patsutused, õnnitlused, tulised arutelud
pulkade kohta, mis võib-olla lendasid, aga võib-olla ikka ei lennanud kah
publikusse, ja meeleheitlik veejoomine.
See
kestis, kuni Rumeenia lõpetas oma etteaste, mille muusikaline taust kõlas
paljude jaoks mõnevõrra paanilise pininana (tenorsaksi ja klarneti kombo), mida
olime festivali jooksul küllastumiseni kuulnud. Seejärel läksime areenile
ülejäänud kontserti kuulama, mille käigus alustasid Meelis ja Carol sama päeva
blogipostitusega. Seal kirjutati nii:
19.
august Kirjutavad Meelis ja Carol
Festivali
viimane päev algas 9.10 hommikusöögiga, milleks oli festivali tavaline, ehk
Kelloggs TM ja juustusai. Seejärel pidasime maha mahlase koosolek-proovi.
Proovis sooritasime taas mõõtmisi, mis näitasid, et kava kestis kokku umb- OKEI
OKEI. Ei pea uuesti lugema. Läheme edasi.
Kontserdist
veel niipalju, et Hispaania ajakasutus avaldas muljet - täpselt 00:00 sai
hakata saatejuht uuesti rääkima ja Leedu rühma lavatantsukaval oli folklooriga
pistmist umbes nii palju, et pärjad olid peas ja rahvariided seljas.
Pärast
kontserti tegime laval veel kiire pildisessiooni ning lahkusime seejärel teiste
osalejatega palverännakule tagasi koolimajja. Seekord pillid näpus (Kantagu
mind, ma olen muusik). Meile loeti sõnad peale, et koolimajja jõudes läheme
otse võimlasse, vahetamata tavariietesse. Sinna jõudes nägime, et me olime
paraku üsna ainsad, kes nii talitasid. Teised olid võtnud hetke, et higistest
rahvariietest väljuda. Kiiremad olid käinud isegi pesus.
Järgnes
tseremoonia, kus Cesario tänas kõiki vabatahtlikke, kelle najal festival
toimub. Siis tänati ka kõiki rühmasid ja vahetati kingitusi. See oli Kristjani
võimalus laval särada.
Pärast
tseremooniat saime snäkki ja siis saime magada. Räägitakse, et öösel toimus ka
mingi pidu, aga seda ei oska keegi ei kinnitada ega ümber lükata.
Pildid lõppkontserdist Folk Azores lehelt:
