Laagriblogi Toilas II

 Laagriblogi II

Iga päev vastutab üks ansambel hommikuse äratuse ja õhtuste mängude eest. Esimesena äratas Kapten Trumm. Mina magasin öösel hirmus halvasti, sest mul oli jube külm, sest esiteks ma unustasin teki koju ja teiseks me ei osanud akent kinni panna. Niisiis ei maganud ma liiga sügavalt ja ärkasin selle peale, kui Kapten Trumm oma äratuseks valmistus. Minu arust nende ettevalmistus oli lärmakam kui nende äratus. “Kas te olete valmis? Ooootaaaaa… Helin on juba üleval!! Näe vaaaaata! Tasa!!!” Väga vali sosistamine. Ja siis avati ettevaatlikult uks, hetk vaikust, ja kõik mängisid ülipüüdlikult oma pillikestega kiiks-kääks. Võibolla see oli mingi lugu nende repertuaarist, ma püüdsin tuvastada, aga hästi ei saanud aru, mulle tundus rohkem vabaimprovisatsiooni moodi. Kui kõik toad olid läbi käidud, tuldi veel teist korda tagasi ja tantsiti Tinnat. Ja siis veel kolmandat korda, et kontrollida, kas on ikka ärgatud.

Ärkasime võrdlemisi rahulikult ja sättisime sööma. Aga selgus, et polegi aega rahulikult sättida. Külli oli teada saanud, et igal söögikorral tuleb TÄPSELT kohal olla ja söömiseks ei tohi kuluda rohkem kui 30 minutit! Niisiis püüdis Külli koridori pealt maatasalisi kinni ja kiirustas sööma, ükskõik mis seisus keegi oli. Söögiks oli mannapuder ja võileivad. Seekord enam sinna istuma ei jäänud. Pärast hommikusööki selgus aga järgmine probleem. Majja saabus kooli direktriss, kes Sämmit nähes sugugi ei rõõmustanud ja käskis koera ära viia. Otsisime siis inimest, kelle juurde saaks viieks päevaks Sämmi hoiule viia. Polnud just lihtne ülesanne. Aga sain kätte oma hea sõbra Veeda, kes oli väga lahkelt nõus Sämmiga tegelema, muretses ainult, kas talle piisavalt hea magamisaseme suudab korraldada. Kristjan arvas, et Sämmi pole väga nõudlik. Kuna kõigega oli kiire ja Veeda elab teisel pool Tallinnat, asus Kristjan kohe teele, sest edasi-tagasi sõitmiseks kulub viis tundi.

Vahepeal selgus veel, et direktriss töötab iga päev kella neljani majas otse meie tubade kõrval ja et teda segab, kui me pilli harjutame. Ja mingite vahetusjalatsite mitte vahetamise eest saime ka pahandada. Aga siis selgus ka, et neil oli hiljuti majas väga raske laager olnud. See ilmselt selgitab, miks nad meiega nii külmad ja ranged on olnud. Halliki igatahes rääkis nendega sõbralikult ja küsis, mis reegleid me veel peaksime järgima ja oli igati viisakas ja lugupidav ja ma saan aru, et praeguseks on meil juba kõvasti soojemad suhted.

Kell 10 vaatasime üle ka tubade maskotid. Remmeli maskoti nimi oli “Oskari vaim” ja koosnes madratsile lebama pandud tegelasest, kellel oli seljas rahvariideseelik ja käteks kurgid. Nimi siis sellest, et Oskar pidi korraks laagrist lahkuma ja polnud teisel päeval meiega. Meie toa maskott oli Lampa, see tuli siis sellest, et elame vene keele klassis ja lambi küljes oli silt “lampa”. Meie maskott koosnes Tuule koogikarbist, millel olid jalgadeks aura veepudelid, käteks kohvitopsid ja silmadeks valgustatud kohvitopsid, rahvariides oli ta ka. Kapten Trummi maskott oli coopi paberkotist tehtud tegelane, müts peas ja kingad jalas. Õpetajate toa poole liikudes ütlesid lapsed, et “raudselt tuleb jälle mingi maa tasa”, viidates eelmisele aastale, kui õpetajate maskotiks oli.. maa. Lihtsalt maatükike. No suht tuli ka. Iga õpetaja tõi midagi lauale, nii et lõpuks oli laual hall kampsun, kohvitops, vile ja laagriülema müts ja õun. Selle pika ilusa jutu sinna ümber võib Halliki kommentaari ise kirjutada.

Edasi oli hommikuringi aeg. Hommikuringi veetsime suurte toas. Vaatasime lauluraamatust mõned uued seltskonnalaulud ja nuputasime neile akorde peale. Samal ajal sai joonistada ja paela punuda, Tuule ja Robert magasid. Edasi tulid ansamblitunnid. Suured olid minu juures, õppisime ära ühe Kihnu polka, sest seda läheb hiljem tantsu saateks vaja, ja siis veel Aarna reilendri, sest meil on reilendreid repertuaaris hirmus vähe. Tuletasime meelde ka selle ja eelmise aasta loomelaagrite laulud. Sellega tegelesime lõunani.

Lõuna möödus kiirelt, sain söödud 14 minutiga. Pärast lõunat ootas meid ees esimene tantsutund Kaiaga. Kaia on minu tuttav Rahvatantsuansambel Soveldaja kaudu ja töötab Keila koolis tantsuõpetajana ja tema poisid Nikita ja Kevin käisid koos Maatasaga esinemas eelmisel Baltical. Minu arust oli meil igati hea trenn ja nii palju kui olen saanud pärast teistega rääkida, olid kõik väga positiivsed. Tegime pika soojenduse, saime natuke joosta, natuke balletti teha, tantsida nublu muusika järgi, harjutada erinevaid polkavariante ja lõpuks õppisime ära ka Jämaja polka. Tegemist on Maie Orava seatud tantsuga ja selle tarbeks me siis hommikul ka seda Kihnu polkat õppisime. Tore tants ja iseenesest igati loogiline, aga kätlemisega oli tükk aega pusimist. Lõpuks olime kõik väsinud, pole ju ammu trenne olnud, aga tujud olid head, ja Kaial oli trenn väga hästi üles ehitatud. Ja pealegi ta ütles, et lihas õpib siis, kui on väsinud! Nii et tegime siis muudkui veel. Lõpuks saime siis paar tervikut tehtud ja lugesime trenni lõppenuks.

Järgmisena ootas meid jälle Tarmo tund. Tarmo oli vahepeal lugudest noodid teinud ja välja ilmusid ka noodipuldid ja esimesed pliiatsid, see kiirendas oluliselt õppimist, aga pusimist oli ikkagi palju. Vahepeal jõudis reisilt tagasi ka Kristjan. Pusisime õhtusöögini, käisime ruttu-ruttu söömas, seekord sai ka Robert makarone süüa, mitte nagu eelmisel õhtul, kui ta sõigi lõpuks ainult saia ja tomatit. Pärast pusisime Tarmoga edasi kuni teejoomiseni. Nüüd saime aimu ka seadetest ja harmooniatest jaa noo ikka päris lahe oli.

Edasi ootas meid teejoomine ja õhtune tegevus, mille seekord sai valida Kapten Trumm. Nemad otsustasid meiega mängida Kaia trennis õpitud mänge Peegel ja Marionett. Peeglimäng kujunes jooksvalt selliseks, et vastamisi ringi keskele sattusid kaks inimest, neist üks tegi liigutusi ja teine oli peegel ja nemad valisid siis järgmised kaks välja. Väga huvitavad paarid tekkisid, väga meeldejäävad olid näiteks Liia ja Roberti duett ja Kristjani ja Halliki oma, kusjuures Halliki oli Kristjani peegliks.

Viimaseks mänguks oli telefonimäng. Laagriülem Tarmo sosistas lause ja juba kolmandast lülist alates oli inimeste nägudelt võimalik suurt segadust välja lugeda. Lõplik lause oli midagi stiilis "Keegi on siit laagrist Koit Pikaro" vms, keegi täpselt ei tea, minuni jõudis lause "keegi kleebib karu külge paberit", aga vahepeal oli ka variatsioon koeraga ja mingi piimajoomise teema ja mis kõik veel. Ja mis oli esialgne lause? "Vihm läheb varsti üle."

Mängudele järgnesid Kapten Trummi kaks soovilugu ja siis juba traditsiooniline Villakombalii. Minu tuba sättis end võrdlemisi varakult magama, või vähemalt minu jaoks 23.45 terve tuba magamas näha on laagri kohta üsna vara. Üleval korrusel oli aga natuke teine meeleolu. Kuna Tuule vahepeal veidi külmetas (test oli negatiivne, olge mureta), kolis ta ööseks meie toast välja ja läks kolmandale korrusele Kristjani juurde. Väga sõbralikult nad sinna korrusele ainsate inimestena kahekesi ikkagi ei mahtunud. Kristjan laulis "Tiid", Tuule palus lõpetada, aga Kristjan laulis edasi ja magama mindi alles kella kahest. Aga kogu sellest melust sain ma teada alles hommikul, sest meie korrusele polnud midagi kuulda, siin oli kõik ammu pime ja vaikne.