Laagriblogi Toilas I

 Laagriblogi I

Laager algas väljasõiduga Jaama tänavast, plaani järgi kell 10, tegelikult vist veidi hiljem. Bussisõidu ajal olid kõige aktiivsemad Kapten Trummi viiulitüdrukud, kes terve tee laulsid erinevat Kapten Trummi repertuaari, aga ka viiulilaagris õpitud laulukest, mille refrääniks oli “Oooo Sämmi, Sämmi, Sämmi, Sämmi”. Nemad laulsid lisaks Sämmile läbi ka kõikide bussisolijate nimed ja kui need said otsa, siis veel “Ooooo bussijuht, bussijuht”, ja “Oooo kõik, kõik” ja “Oooo ma ei tea, ma ei tea”

Kohale jõudes tassisime asjad fuajeesse. Meid ootas üks väga kooliõpetaja olemisega onu, kes korraldas kohe kõik käsi pesema ja söömiseks valmistuma. Mina ausalt öeldes ei saanud aru, miks tuleb juba nii varakult valmistuda. Hiljem saime teada. Jõudsime Halliki ja onuga teha majale tiiru peale, tagasi tulles avastasime, et kõik pestud kätega lapsed olid leidnud mänguväljaku. Saatsime nad uuesti käsi pesema. Onu ütles, et kellel käed pestud, siis kohe juba sööma, hakkame minema sööma, siis ei teki järjekorda, nii esimesed juba läheme. Jällegi mõtlesin, et mis järjekord, meid ei ole ju nii palju ja kiiret ka pole...

Käisime söömas ära, minu arust lõuna möödus üsna sündmustevaeselt. Pärast lõunat pidid olema juba õpitoad, aga lükkasime need veidi hilisemaks ja läksime laagrit avama. Rivistasime end staadionile, laagriülem oma mütsiga seisis meie vastu. Raporteerisime tubade kaupa, kes kohal olid. Laagrilipu heiskasid kõige noorem ja vanem osaleja ehk Elli ja Külli. Taustaks laulsime Maatasa hümni - Kasekest. Laagriülem Tarmo tutvustas meile kodukorda, rääkisime, mis meid ees ootama hakkab ja leppisime tänase päevaplaani kokku. Edasi oli natuke vaba aega. Kuna viibisime staadionil, sai alguse spontaanne spordivõistlus. Esimese ringi jooksis Kapten Trumm, aga siis kaasati juba ka teisi, lõpuks joosti mitu-mitu ringi. Hästi tore ring oli see, kui jooksu alustasid vist Kapten Trummi omad, aga kui olid jõudnud esimese kurvini, liitus nendega suure hooga juuste lehvides Koit ja pani hea tempoga minema, viimase sirge jooksis selg ees, aga enne finišit kuidagi hoog aeglustus ja võitjaks tulid siiski kapten trummid.

Edasi tulid kõigil tunnid. Remmeli ja Kapten Trummi tundides ma ei osalenud ja ei oska muljetada. Suured olid igatahes Tarmo õpitoas. Õppisime kuulmise järgi mitme loo viisid ära. Paras pusimine oli! Originaal oli mängitud mingi imeliku pasunaga ja väga kiires tempos ja Es-duuris ja väga huvitavate rütmidega, selle õppimine sisustas terve õpitoa. Aga Tarmol oli veel lugusid plaanis, nii et leppisime kokku, et jätkame pärast õhtusööki. Õhtusöök oli juba sündmusterohkem. Näiteks saime teada, et meil on üsna temperamentsed kokatädid! Robert küsis, ega lõunast ei ole kartuleid järel, sest ta ei söö liha ja ei saa süüa makarone hakklihaga. Kokatädid ütlesid väga pahaselt, et ei ole ja neile pole mingitest eranditest räägitud ja mingeid erandeid nad ei tee, kui haigust ei ole, siis ei saa! Tõsi ta on, et kokkadele tõesti ei räägitud mingitest eranditest, sellest ma saan aru, aga et nad kohe nii kõva häälega pidid seda meile selgeks tegema, oli ausalt öeldes üsna ehmatav. Teine ehmatus tabas meid siis, kui olime söömise lõpetanud, aga ajasime veel omavahel juttu, nagu ikka, aga järsku ilmusid kohale söögitädid, kes ütlesid, et me juba nõud ära viiks ja ära läheks. Viisime siis nõud ära ja ma ütlesin ikkagi ilusti viisakalt neile aitäh, aga nemad vastu küll midagi ei öelnud. Paras kultuurišokk, kui võrrelda nt Sillaotsa söögitädidega, kes on üliarmsad! Natuke olime ehmunud, aga samas see pakkus meile nalja ja teadsime, et järgmine kord ei maksa sinna istuma jääda.

Jätkasime ansamblitunniga, mulle väga meeldis, nii lahedad lood olid pusimiseks leitud. Õppisime jälle viise ja harjutasime eri läbimängude variante ja ajasime strihhe täpseks.

Varsti kogunesime teise korruse fuajeesse õhtuseks tegevuseks, milleks esimese õhtu puhul olid tutvumismängud, sest rühmas on päris palju uusi inimesi. Esimesena mängisime loomulikult juba traditsioonilist kohad-vahetavad-need mängu. Noh et kõik istuvad ringis, aga kellelgi on koht puudu ja siis ta ütleb, et kohad vahetavad need, kes… ja lõpetab lause nii nagu soovib, ja kõik, kelle kohta see kehtib, peavad kohad vahetama ja tema püüab ka istuma saada. Loomulikult pidid kohad vahetama kõik need, kellel on suvel sünnipäev, kellel on sokid jalas, kellel on kodus loom, kellel on sinised silmad, kelle lemmikvärv on sinine jne jne, aga ka näiteks need, kelle parim sõber on siin laagris. Ja minu isiklik lemmikvoor oli see, kui Mirtel ütles, et kohad vahetavad need, kellel on lühikesed roosad püksid, ja vaatas Getterile otsa. Kohad vahetasid Getter ja Mirtel - ja Marko.

Edasi mängisime nimede õppimiseks mängu, kus tuleb üksteisele palli visates nimesid öelda ja sellel on mitu levelit. Kuna palliga viskamine lõppes meie viiulilaagris halvasti, mängisime seekord mängu hoopis nähtamatu kassiga. Päris tore oli vaadata, kuidas kass igatipidi suuremaks ja väiksemaks muundus, mõnel mahtus peopessa ära, mõni pidi ikka kahe käega süles hoidma. Kõige lihtsam level oli see, kui viskasid palli - või kassi - kellelegi ja pidid samal ajal enda nime ütlema. Meile pakkus see küll kõige rohkem väljakutseid. Teine level oli, et ütled selle nime, kellele viskad. Kolmas, et selle nime, kes sulle viskas. Neljas, et selle nime, kes sinu kõrval istub. Ei teagi, kas lõpuks said nimed selgemaks või läksid rohkem sassi.

Õhtu lõpuks laulsime unelauluks Villakombalii ja läksime edasi oma tubadesse, sest Halliki oli andnud meile koduseks ülesandeks teha tubade kaupa maskotid ja neid tuli hommikul kell 10 juba esitleda. Meil oli igatahes väga lõbus meisterdada. Eriti palju panustas Kristjan, kes ulatas mulle minu palumise peale punase paela ja seejärel läks üksinda üles korrusele magama. Meie nokitsesime veel tükk aega ja meenutasime ka eelmise aasta maskotte ja Robert pani meile taustaks mängima Suukooli Hambapesulaulu nii eesti, vene kui inglise keeles. Aga pikka pidu ei olnud meil ka, sest kuigi esimene päev oli leebe, siis hommikust ootas ikkagi täisprogramm ja kuigi oleks tahtnud veel palju teha, saime tegelikult kõik aru, et mõistlik oleks magada. Uinusime siis Hambapesulaulu kummitades.