Baltica 2021

Baltica I

Teen siis enne järgmise nädala laagriblogide maratoni väikse soojenduse, sest Maatasa käis Baltical!

Maatasa esindasid seekord põhiliselt Tulused (Brett, Jasmin, Marko, Tuule, Sille) pluss mina ja Halliki ja oma Maatasa debüüdi tegid Andri ja Astrid. Tantsuklubis mängis meiega bassi Ernst, kes tegelikult tantsib Soveldaja rühmas, aga kellega me oleme varemgi ühiseid projekte teinud.

Kui mina Jaama jõudsin, olid asjad juba bussis, aga inimesi ei paistnud, niisiis läksin neid pilliruumist otsima. Leidsin - kükitasid kõik ühe suure põlvikuhunniku ümber ja noppisid parimaid välja. Brett tuli mulle reipal sammul vastu koos korvitäie triikraudade ja lõngadega. Pakkimine läks võrdlemisi ruttu, meid oli muidugi ka harjumatult vähe ja Jasmin pidi meiega alles Tallinnas liituma.

Selgus, et tüdrukutel on sukapaeltega kriis - Tuulel oli juba filmimise ajal üks kadunud ja Jasminil on üldse mõlemad kuhugi end peitnud. Ütlesin optimistlikult, et pole viga, võtame lõngad kaasa ja bussis teeme valmis ja niikuinii homme alles vaja, vabalt jõuab. Alustasime Tuule paeltest. Tegin mõlemale paelale algused ära ja siis hakkasime mõlemad punuma, üks ühte, teine teist paela. Päris hästi edenes, mingi 10 cm saime valmis. Tegin maatasa insta storysse küsitluse ka, kas Tuule saab homseks sukapaelad valmis või ei. Üldiselt usuti Tuulesse ja arvati, et saab küll.

Punudes möödus sõit VÄGA kiiresti ja varsti olimegi juba Tallinnas vanalinna servas Rimi parklas kõigi oma kodinatega. Magamiskohta saamiseks tuli kaardi järgi kõndida 6 minutit. Vaatasime seda hunnikut asju ja ei kujutanud ette, kuidas need meile kätte peaks mahtuma. Leidsime, et prioriteet on triikimislaud. Muuga vaatab. Etteruttavalt võin öelda, et need olid ilmselt mu elu pikimad 6 minutit (tõenäoliselt siiski oluliselt rohkem, tempo polnud kiita) ja täna avastasin, et mul on vasaku käe lihased valusad, aga millest küll? Siis võtsin jälle käe peale koti, kaamera ja kandle ja kahed rahvariided ja jalanõud ja padja ja meenus küll. Helistasime ka korraldajale Monikale, et oleme kohal. Monika oli üllatunud, et me nii ruttu jõudsime ja üldse ette ei hoiatanud, aga tuli meile rattaga poole tee peale vastu ja juhatas meid tuppa.

Elasime täitsa vanalinnas Vene tänaval Folkloorinõukogu ruumides. Samas majas tegutseb ka rahvaülikool ja nende plakatid õppimisvõimaluste kohta olid igal pool üleval. Tuule leidis sealt kuulutuse klaveriõppe kohta ja ütles, et just see ongi see, millega ta pärast gümnaasiumi tegelema hakkab - kolib Tallinnasse, et Rahvaülikoolis klaverit õppida.

Meie pesa oli väga tore. Ööbimiseks oli väike teatriruum, Monika andis meile ka matid ja madratsid, lisaks oli veel väga mõnus istumise nurgake ja kööginurgake kohvimasinaga ja külmkapiga, kus olevat veel kaks tükki šokolaadikooki, mida võib võtta. Ja peale meie ei elanud seal kedagi, täitsa oma pesa.

Kõigepealt pidasime maha koosoleku. Väga tõsisel toonil palus Halliki meie tähelepanu, et rääkida kodukorrast. "Et jätame jalatsid sinna ukse taha, eks." Sellega oli kodukorra tutvustamine lõppenud. Rääkisime kiirelt läbi, mis meid ees ootab ja tegime õhtuse tantsuklubi jaoks proovi. Väga mõnus meeleolu valitses. Esimese asjana päevakavas ootas meid lõunasöök, nii et võtsime suuna Tornide väljakule. 

Baltica II

Asusime üheskoos Tornide väljaku poole. Tee ei olnud pikk (kaardi järgi 11 minutit) ja viis meid läbi vanalinna. Teejuhtideks mina kui endine kohalik ja Brett kui lihtsalt sage Tallinna külastaja. Mina vaatasin igaks juhuks kaarti, Brett hakkas aga juba reipalt minema. Küsisin, kas ta teab kindlalt, et paremale on vaja minna? "Ei, aga süda kutsub!" Kaart kinnitas, et Breti süda kutsus täiesti õiges suunas, nii et võisime minna.

Vanalinnas kõndides tuli täitsa välismaa tunne peale. Vanalinn ise on alati ilus, aga seal oli ka tohutu melu. Nii palju turistigruppe igal pool, nii palju tänavamuusikuid ja kohvikuid. Eriti harjumatu vaatepilt pärast seda vaikset koroonaaega. Tundus, et kõik olid elevil ja heas tujus. Kindlasti mängis oma rolli ka imeilus päikeseline suveilm. Halliki oli enne sõitu meid kõiki hoiatanud, et tuleb külm ja vihmane ilm ja me olime kõik vaimselt selleks valmistunud, nii et mõnus päike ja suvetuul oli väga tore üllatus.

Tornide väljaku leidsime hõlpsasti, aga eelmise korraga võrreldes oli nüüd üks suur erinevus - pärimusküla oli ümbritsetud traataiaga ja ei saanud sugugi siseneda sealt, kust ise tahtsid. Leidsime siis mingi telgikese, kus istus keegi poiss ja jagas vaktsineeritutele punaseid käepaelu, millega võis alale siseneda. Ütlesin, et me oleme esinejad. Selle peale saime kõik hoopis mustad käepaelad ja ühtegi passi näha ei küsitud. Edasi suundusime järgmise telgikese juurde, kus pidi esinejate toitlustus olema. Ütlesime, et oleme Maatasast ja võtsime järjekorda sappa. Keegi küsis, kas me saame ise valida, mida sööme. Vastus oli ei. Aga noh arusaadav, ametlik esinejate toitlustus, eks ta nii ole. Ja juba onu võttiski supipotilt kaane pealt.. Ja pani tagasi. Ja võttis hoopis suurtelt vaagnatelt kaaned pealt ja nähtavale tuli sealiha mingis bbq kastmes ja kartulid ja salat ja taimetoiduks oli kikerhernepada ja võis ka riisiga võtta. Ühesõnaga üllatusime igati positiivselt. Ainult juua ei antud, aga Halliki ostis kõigile soovijatele veepudelid. Söök oli imehea ja kõhud said täis.

Meie kontserdini oli veel aega. Koosolekul arutasime, et igaüks saab veidi taskuraha ja siis saab õhtul toredasti vaba aega veeta. Aga Tulused otsustasid, et õhtul võiks ikka kõik koos kuhugi istuma minna. Väga tore! Aga nüüd see paus enne kontserti siis on see vaba aeg, et võib vabalt võtta ja minna, kus tahad. Kõik läksid koos. Oli ühine minek ühte Sille soovitatud jäätisekohta, mida ta oli TikTokis näinud. Jäätised olid kallid, aga väga head ja kõik jäid vist oma valikutega rahule. Ja edasi siis vaba aeg, vabalt rivitult. Ehk siis läksime kõik koos kohvi ostma. Kui kohvid ka käes, läksime korraks laiali. Mina ja Halliki tagasi ööbimiskohta kava läbi mõtlema, teised vist Rimisse. Heliproov oli 17.40 ja kontsert 18.00, aega peaks rahulikult olema.

Baltica III

Ilmselgelt läks meil lõpuks ikkagi kiireks. Vahepeal helistas Ernst, küsis kaugel me oleme kah, sest ma olin talle öelnud, et oleme 10 minutit enne heliproovi ikka kohal ja siis saame lood läbi teha, sest Ernst meiega ühtegi proovi ei teinud. Me kirjutasime talle üldse samal hommikul, et kas ta ei tahaks meiega tantsuklubisse tulla, meil on basskitarr puudu. Ernst oli ilma igasugu lisaküsimusteta kohe nõus ja kutsus oma rühmast Soveldajad ka peole. Igatahes ta nüüd ootas seal pärimuskülas ja ma ütlesin, et me jõuame ikkagi umbes heliprooviks ja enne lugusid läbi mängida ei jõua, aga äkki pärast. Ernst, vana rahu ise, ütles, et davai ta tiksub seni niisama ja kui rasked need kolm duuri ikka on, vast saab hakkama.

Umbes heliprooviks me jõudsime ka. Aga hilinemisest polnud hullu, sest laval oli Dolija proovi tegemas. Meie tantsuklubi pidigi olema Dolijaga kahe peale. Dolija on meile juba tuttav rühm, nad osalesid meie kõige esimesel noortefestivalil 2016. aastal, praeguseks viimasel festivalil 2019. aastal ja ka folkoffil. Ääretult sümpaatne rühm, nende esinemised on alati üliilusad, aga nad on ka ise õudselt armsad. Niii tore oli jälle näha! Esimesena märkasin juba kaugelt nende ilusaid rahvariideid. Mis iseenesest oli muidugi tore, sest me ekstra pidasime eelnevalt Dolijaga telefonis koosolekut, et kas panna rahvariided või mitte ja otsustasime et ei hakka panema. Ja siis tulid Dolija omad vastu täisrahvariides! Varsti selgus, et ainult muusikud olid rahvariides, tantsijad olid Dolija särkides. Meil oli vastupidi - tantsijad olid rahvariideseelikutes ja Maatasa särkides, muusikutel oli vaba vorm. Aga pärast saime aru, et Dolija oli kaval. Muusikud on ju terve aeg kõrgel laval näha ja nemad ei retsi tantsimisega riideid ära, nii et nemad saavad ilusti pidulikult rahvariides olla ja neid tutvustada ja neid oli väga ilus vaadata. Teinekord teeme ise ka nii.

Värava juures saime kokku nende juhendaja Vilijaga, suur rõõm oli jälle näha! Vilija on ka ääretult armas, ja kuigi ta inglise keelt eriti ei räägi ja me vestelda ei saa, saame väga hästi läbi. Embasime ja naersime suurest rõõmust ja ütlesime Nice to see you - ja laiutasime käsi, sest rohkem ei osanud midagi öelda, aga polnud vaja ka. Vilija hakkas naerma ja ütles: "my English, not good - you know!" Läksime lava poole ja natukese aja pärast tuli Vilija tagasi, seekord kaasas üks noorem poiss tõlkijaks ja - kuusekook!! IGA kord, kui meile tuleb külla Leedu rühm, toovad nad alati kaasa selle traditsioonilise suure kuusekoogi ja esitlevad seda hästi suure uhkusega. Me juba alati ootame seda, see on lihtsalt nii tore ja käib asja juurde. Samamoodi nagu ühe õige festivali juurde kuuluvad need leedukate pasunalood, teate küll, millised. Nii et hästi armas oli, kuidas nüüd siis Dolija omad tulid pidulikult kuusekooki üle andma. Ütlesin Vilijale aitäh, et me armastame seda väga. "I know!" ütles Vilija. Siis seletas midagi poisile leedu keeles ja poiss tõlkis ära, et kuusel on "oga" iga Maatasa lapse kohta. Kook pakkus eriti huvi Andrile, kes nuputas, kuidas see tehtud on ja läks Dolija omade käest lausa küsima. Nad seletasid väga lahkelt ja selgus, et Andri oli üsna õigesti arvanud. Võin siinkohal öelda, et sügisel kui folkoffi kokasaadet tegime, siis ilmselgelt esimese asjana Leedu köögist tahtsime teha seda kuusekooki, aga väike guugeldus ütles, et see ei ole teostatav. Valmistamine on aegavõttev ja seda valmistatakse traditsiooniliselt elus tule ees nii, et taigen on nagu pöörleva toru ümber ja siis ühelt poolt küpsetatakse ja samas lastakse taignal kandikule tilkuda ja siis järkjärgult lisatakse kulbiga kihte juurde ja siis lõpuks jääb selline tore ogaline toru.

Igatahes Dolija sai varsti oma heliproovi tehtud, meie samal ajal Ernstiga eriti harjutada ei saanud, sest nad olid üsna valjud ja A-duuris ja me andsime alla. Veel selgus, et meil oli küll Ernstile võetud basskitarr, aga ei olnud kaablit ja ei olnud ka rihma. Aga oli Maatasa särk! Ernst suhtus sellesse rahulikult, naeris ja sättis ennast meie muusikuterivi serva istuma, et saaks Marko pealt akorde vaadata, sest Maatasal on palju tantse ja lugusid, mis ei ole väga levinud.

Saime ka oma heliproovi tehtud ja kell oli 18.07, kui alustasime tantsuklubiga.

Baltica IV

Esimest korda platsile jõudes taipasime ruttu, et see ei ole meil esimene kord siin platsil olla. Me oleme varemgi Baltica raames siin samal laval kontserdi andnud. Aga see oli kohutav kontsert. Hakkasime siis muljetama, mis meil seal kõik valesti läks, kuni selleni, et Kaseke läks sassi. Saate aru, Kaseke! Uskumatu.

Loomulikult oli meil ka seekord kavas Kaseke. Ja see läks sassi. Puhtalt minu viga, hakkasin teise salmi asemel kolmandat laulma, aga õnneks Tuule põrnitses mind piisavalt kurjalt ja sain ruttu oma veast aru, aga ehmatasin ise selle peale väga ära. Sest ma olin JUST mõelnud, et õnneks nüüd on Kaseke, hea lihtne ja turvaline. Sest tantsuklubi algus oli natuke raskevõitu. Alati on raske, kui rahvast pole palju ja keegi ei tule tantsima ka. Tegime esimeseks looks Käotantsu järgi marsi, et saaks rahva platsile koguda, aga keegi ei tulnud. Meie kaks paari küll tegid selle tantsuga platsile igatipidi ringi peale ja tantsid publiku seast läbi, aga palju rahvast me platsile ei saanud. Pean tunnistama, et viimased päevad on olnud nii sündmusterohked, et ma juba enam täpselt ei mäletagi, mis tantsuklubis toimus. Mäletan, et mõned tantsud läksid hästi peale, aga mõned tantsisidki meie tantsupaarid soolos, sest kedagi ei tulnud. Õnneks olid platsil ikkagi Soveldajad, kes on väga suured tantsusõbrad, ja Dolija noored tantsisid ka kaasa. Aga valikuliselt. Ma panin tähele, et leedukad oma suures väärikuses ei olnud üldse huvitatud igasugu kiiretest tantsudest. Kui oli mõni rahulik jalutamise tants, tulid kõik platsile ja tantsisid hea meelega, aga nii kui tuli mingi kiirem tants, kadusid pinkidele istuma. Minu kandleõpetaja, kes on ise Leedus elanud ja õppinud, on vahel rääkinud, et tema arust on leedukate puhul tajuda, et nemad on ikkagi kunagi kuningriik olnud. Arutasime sel teemal pärast Bretiga ja Astridiga ja on küll tõesti vahepeal selline tunne. Leedukad tulevad tantsima ja liigutavad täpselt nii palju kui vaja, ennast väsitama küll ei hakka, ja näevad sealjuures imekaunid välja. Sellised korrektsed, aga loomulikud samas, pingutamata elegantsed. Lätlastega on ju hoopis teine lugu, nemad just kogu aeg hüplevad ja on hästi temperamentsed ja hoogsad oma tantsudes. Ühesõnaga väga hästi läks meie kavast peale nt Serjoža, seal oli küll plats rahvast täis. See oli meie eelviimane lugu esimeses setis. Aga siis me tegime saatusliku vea. Tegime viimaseks tantsuks Kaaratsimi, nagu kavas oli. Sellise hüppamise peale kadus muidugi rahvas platsilt ja lisaks meie kahele paarile oli tantsimas konkreetselt üks paar. Ja loomulikult just selle hetke jäädvustas Baltica korraldaja Monika, ja just see hetk on nüüd igavesti Folkloorinõukogu facebookilehe seinal esindamas meie tantsuklubi.

Siis oli Dolija kord. Dolijal seda muret ei olnud, et keegi ei tule tantsima, sest nad lihtsalt võtsid tuimalt ise publiku tantsima. Keegi polnud kaitstud. Halliki sai mitu tantsu teha, mina ka, kuigi minu arust mul oli just telefonis mingi tähtis asi tegemisel, aga see jäi siis sinnapaika. Hästi toredad tantsud. Palju kadrille, palju pidulikke jalutamise tantse. Aga ka palju mänge ja paariliste vahetamist. Kõiksugu erinevaid Varga variante, kus kogu aeg keegi jääb ilma paariliseta. Mõni tants oli arusaadavam, mõni segasem, aga hästi tore oli. Üle saja aasta lõpuks selline päris festivali tunne, et saab ühiselt tantsida ja teise maa tantse pusida, ja et me oleme võibolla eri riikidest ja rühmadest ja isegi ei räägi sõnadega omavahel tantsude ajal, aga ikkagi on nii tore suhelda ja kõik on nii ühtsed ja avatud ja hästi lõbus on. Nii nii nii tore. Ja kunagi see oli ju normaalne, kunagi seda oli nii palju, et vahel hakkas väsitama. Aga küll see oli praegu tore.

Teise seti kava vaatasime kriitilise pilguga üle ja jätsime eos mingid asjad välja ja toimis mu arust päris kenasti. Tore koht oli see kui laval oli mingi nelja paari jagu inimesi vms ja ma ütlesin, et järgmiseks tantsuks võiks võtta uued paarilised ja mõtlesin sellega loomulikult seda, et maatasa omad võiksid publikust rahvast juurde võtta. Aga kogu see kamp kui üks mees, sealhulgas publikuliikmed ja Soveldajad ja Dolija said sellest aru nii, et vahetavad lihtsalt omavahel paarilisi. Ja siis need kaheksa inimest leidsid endale platsilt uue sõbra ja kedagi publikust juurde ei toonud. Siis said kõik ise ka aru, mis just juhtus ja et see oli täiesti mõttetu tegu ja hakkasime kõik naerma. Aga rohkem midagi ei vahetanud ka ja kõik tantsisid siis oma uute sõpradega.

Viimaseks tantsuks tegime labajala, see oli väga tore. Eraldi kiidaksin Sillet, kes seda labajalga vedas. Ega see vedamine ei ole lihtne tegemine ja me ei jõudnud enne läbi arutada ka, aga Sillel oli kõik ilusti kontrolli all ja läbi mõeldud ja ma nägin, et ta pidas seal plaani ja kõik toimis väga ilusti. Üldse muidugi meie tantsijad olid väga tublid, kahe paariga tantsuklubi vedada pole lihtne ja mõlemast paarist pool, st Andri ja Astrid olid ju üldse meiega esimest korda laval. Üks tore hetk labajalast oli see, kui Halliki nägi ära, et inimestel tekitab segadust see paaridega lahku minemine, ja läks sinna kolonni ette inimesi suunama. Selline tore liiklusreguleerija nagu.

Pärast meid tegi jälle Dolija oma tantse ja mänge ja väga tore melu oli. Korraks muretsesime, et tantsuklubi ajaks oli 18-20.30 ja kui poole tunni kaupa teha nagu me Dolijaga kokku leppisime, siis oleks justkui lõpus meil üks set rohkem, aga tegelt ei tahaks üldse teha. Mõtlesime, et ilmselt tegelt pole vaja, sest me ju alustasime natuke hiljem ja Dolija alustas oma viimast lugu kuskil 20.07 ja noh kui teevad ära ja jääb veel natuke aega üle, siis tellime lihtsalt lisaloo. Aga polnud üldse muretseda vaja, Dolija viimane lugu lõppes täpselt 20.29. See oli üks pikk ja huvitav tants, mis muudkui moondus järjest millekski muuks. Algas umbes nagu meie Hetkeks antud elada, et noh inimesed on ringis ja siis keskel üks läheb kellegi juurde, siis tuli teha loomasarvi, see teine inimene teeb vastu, keskmine keerab otsa ringi, uus inimene tuleb sappa ja minnakse järgmise juurde. See tuleb sappa, keeratakse ots ringi ja teise otsa peal olev inimene läheb uue juurde, see liitub, keeratakse ots ringi, ja jälle uue juurde jne jne kuni kõik on seal pikas rivis. Aga sealt edasi me jõudsime Hallikiga korduvalt tantsuga liituda ja siis lahkuda ja uuesti liituda, sest vahepeal oli mingi tore galopp, aga vahepeal oli lapaduu ja vahepeal oli veel palju põnevat. Ja kui tants sai läbi, siis Jasmini leedukast paariline võttis ta sülle ja viis lava taha. Muusikud siis seletasid, et see on traditsioon, et pärast seda viimast lugu viidigi tüdrukud niimoodi muusikute juurde ja siis tüdrukud tegid tänutäheks muusikutele musi, aga noh et praegu ei ole vist mõistlik seda harrastada.

Pärast tantsuklubi saime kõik veel platsil süüa, mõtlesime, kuhu siis pärast istuma minna ja arutasime et küll tahaks jälle festivale.

Matkasime siis koju ja otsustasime, et seal samas, kus me elame, on hoovis väga armas kohvik, et läheme lihtsalt sinna. Mõeldud-tehtud. Tegemist oli kohvikuga Pierre, aga erinevalt Tartust pakuti seal ainult kõiksugu magusaid asju ja jooke, paar üksikut soolast asja oli ka kuskil peidus, üks quiche ja võileib vist. Tegime siis enamus koogiringi ja istusime suure laua ümber. Tuulel olid mingid oksad kogu aeg juustes kinni ja minu ja Andri vahel oli vaadet varjamas palm, aga üldiselt oli tore. Muljetasime ja jutustasime igasugu teemadest, rääkisime tondijutte ja rääkisime hiljutisest üleujutusest, mis ka meie pilliruumi jõudis. Brett hakkas elevusega seletama, et "Mõtle, teinekord -" ja vaikis siis, sest kogu laudkond jäi järsku teda vaikuses kuulama ja vaatama. Brett hakkas naerma, et tal ei olnud midagi nii olulist öelda, mõtles, et teeb vaikselt seal laua otsas oma naljakese ära, aga nüüd selline tähelepanu.. Me palusime lause ikkagi lõpetada. "Noh.. Viskad seepi maha ja vesi tuleb ise, hea põrandat pesta.."

Varsti pandi kohvik kinni ja läksime laiali. Mina ja Halliki jälle koju, teised prismasse. Mina hakkasin kannelt harjutama ja häälestama, aga lõhkusin hoopis ühe keele ära. Halliki oli väsinud ja sättis juba magama. Kui teised tagasi tulid ja ma ka nende seltsi jõudsin, leidsin Jasmini, Breti, Tuule, Marko ja Astridi eest diivanitelt, nad olid katnud kõigile ühise teelaua ja istusid seal küünlavalgel. Jutustasime veel veidi edasi, varsti jõudsid ka Sille ja Andri ja üsna pea läksid kõik tasakesi magama.

Baltica V

Teine ja viimane päev. Hommikusöök oli alles kell 10, nii et saime rahulikult ärgata ja särke triikida. Nüüd paistis aknast juba pilvisem ilm ja Halliki sai rõõmustada, et tal oli nii palju külma ilma riideid kaasas. Hommikusöök oli Schnelli hotellis. Mina kõnnin aeglaselt ja jõudsin viimasena ja leidsin ülejäänud maatasalised kõik ukse juures puntras. “Helin, mine ütle midagi, mine räägi ise nendega, Helin mine räägi sina”. Selge, ees ootas väga hirmutav suhtlus hotelli töötajatega, et seletada, et me oleme Vanalinna päevade raames pärimusküla alalt esinejad ja folklooriklubi maatasa ja meil peaks siin söömine olema jne. Hea küll, läksin siis töötaja juurde. “Tere, me oleme vanalinna päe-” ja rohkem ei olnud vaja, neiu lihtsalt viipas käega saali poole ja isegi vist ei öelnud midagi. Võisime minna. Hommikusöök oli igati rikkalik ja hea ja kõik oli tore. Liiga palju meil aega seal nautleda ei olnud, läksime ööbimiskohta tagasi, et teha kiire proov ja sättida rahvariidesse, sest 12.30 pidi meil kontsert olema, kohe pärast Dolijat. Meil läks jälle kiireks. Aga praeguseks oli ka selge, et ega seal midagi minuti pealt ei toimu. Sättisime siis end jälle tornide väljakule, halliki ja brett lahkusid juba varem, et käia igaks juhuks vihmakeepe ostmas, sest korraks tuli ikkagi korralik paduvihm.

Platsile jõudes tervitasid mind just Dolija pasunad. Jõudsime natuke nende kontserti vaadata. Kontsert oli väga professionaalne ja väga ilus ja väga hästi tehtud, aga publikut oli vist küll kaks inimest. Nii kahju! Meie igatahes elasime neile väga kaasa. Kui Dolijal sai kontsert läbi, kutsusime nad meiega ühispildi peale. Monika lubas kontserti selle võrra hiljem alustada. Andsime ka omalt poolt neile väikse kingikoti Kalevi šokolaadiga. Kaua ei saanud jutustada, sest meie kontsert justkui juba käis ja neil algas ka kell 13 juba Raekoja platsil järgmine. Helimees tuli meile mikrofone sättima väga rahulikul sammul ja kuhugi kiirustamata. Tore helimees oli, eilset tantsuklubi vaatas väga rõõmsalt ja väga elas toimuvale kaasa. Kontserdi alguseks oli meil publikuks meie ise st tantsijad Astrid ja Andri ja Halliki, lisaks Jasmini ema ja õde, ja siis veel need kaks inimest. Aga ega’s midagi, mängida oli ikkagi tore ja publik oli väga soe! Plaksutasid lausa lisaloo välja! Ja tegelikult tuli mängimise peale umbes kolm inimest veel kuulama.

Pärast kontserti oli väike paus ja lõunasöök. Lõuna oli jälle väga maitsev ja möödus meeleolukalt. Iga meie söögikorraga käis kaasas ka see teema, et keegi arvas, et me ei mahu ühe laua taha ära ja kõik teised seletasid, et mahume ju küll, aga keegi ikkagi juba jõudis mujale minna, aga näe me võtsime koomale ja võib tagasi tulla ja ei ma võin seista ka. Kuidagi saime igatahes jälle end mahutatud. Kell 14 pidi algama meie pärimustantsude õpituba, aga ühtegi inimest küll ei olnud, kellega seda õpituba teha. Isegi korraldajat ja helimeest ei olnud. Me igatahes sättisime end lavale ja ootasime seal, et keegi tegeleks. Varsti saabus Monika ja helistas helimehele. Selgus, et helimees oli läinud laadal toimetava sepa juurde aega veetma. Aga tuli siis jälle kiirustamata lavale ja sättis meile jälle mikrofonid paika ja saime alustada õpitoaga.

Baltica VI

Monika ütles, et tantsude õpituba tuleks teha lava peal. Meile tundus, et inimesed ei julge ju tulla lavale tantsima, aga hea küll. Dolija tuli sööma, Monika ütles, et nemad tuleb siis kõik tantsima võtta. Natuke olin mures, sest peale Dolija ei paistnud tõesti ühtegi inimest ja ei saa ju lõputult neid ka tantsima tirida. Aga kuna kell 15 hakkas rahvariiete tuulutamine, siis inimesi ikkagi kogunes ja lõpuks oli meil päris tore tantsuring. Dolija omad tantsisid meiega igati rõõmsalt kaasa ja mõned paarid tulid ikkagi veel publiku seast lisaks ka. Näitasime siis järjest tantse ette ja siis tantsisime juba koos. Ja leppisime kokku, et täna ei vaheta niisama omavahel paarilisi, vaid toome uusi tantsijaid juurde. Üldiselt läks kenasti ja lõpusõnades Monika mainis, et see oli meie viimane esinemine. Tore, sellega on siis Baltica meie jaoks lõppenud! Iseenesest oli väga tore ja meile meie pesa hirmsasti meeldis, oleks veel hea meelega mitu päeva Tallinnas edasi veetnud. Aga Tuulel ja Markol oli vaja jõuda viimasele Johnny etendusele laulma ja nende prooviaeg tõsteti veidi varasemaks, nii et pidime üsna ruttu ära minema. Siis selgus, et me peaks ikkagi rahvariiete tuulutamisel ka mängima. Pidasime korraldajatega veidi nõu ja ütlesime, et hiljemalt 15.45 peame olema platsilt läinud. Väga nad ei rõõmustanud, aga saime kaubale, Monika teadis ka, et me Johnny graafikust sõltume.

Kes on käinud Tartus rahvariiete tuulutamisel, see teab, et see on üks kummaline üritus. Viimati, kui me seal mõned aastad tagasi käisime, nägi see välja umbes nii, et rahvariides inimesed kogunesid Kaubamaja parki, meie esinesime ja pidime tegema rahvaga tantsuklubi, kuigi keegi ei tahtnud tantsida, siis rivistati inimesed üles ja päevajuht Tiina Konsen küsis, mis riided kellelgi on ja Reet Piiri siis kommenteeris neid komplekte. Aga selline kaootiline ja natuke segane üritus. Tallinna rahvariide tuulutamise formaat on laenatud soomest ja seda korraldatakse selles vormis nüüd juba seitse või kaheksa aastat. Lavale kutsuti piirkondade kaupa rahvariides inimesed. Kõigepealt Põhja-Eesti rahvariides inimesed, kes kõik olid oma riided ise rahvariidekoolis valmistanud. Igaüks sai seletada, mis riided neil on, kust miski pärit on, kuidas nad neid valmistasid. Hästi huvitavalt rääksid, me saime kõik kohe nii palju targemaks! Ja publikus oli palju rahvariieteta inimesi, kes tulid niisama kuulama ja vaatama ja neid julgustati, et võib pärast nende rahvariides inimeste juurde minna igasugu lisaküsimusi küsima ja detaile vaatama, kui midagi huvitab. Kõik on valmis nõu andma ja ümberringi on laat, kust saab ka osta rahvariiete juurde kuuluvaid asju, ehteid jms. Ma sel korral laadale ei jõudnud ja ei tea, mis seal oli, aga viimati müüdi küll sõlgesid ja kodarrahasid ja seelikukangaid ja valmis riideid ja jalanõusid ja lihtsalt kõike. Järgmisena kutsuti lavale saarte riietega inimesed ja seni kuni seltskond vahtus, saime siis meie ühe lookese teha. Põhja-Eesti puhul esitasime piru polka.

Saarte riided on ju hirmus põnevad, igal saarel hoopis isemoodi ja meie omadest nii erinevad. Ja hästi kihvt oli kuulata, kes oli ise teinud, kellel oli pärandus, kellel saja-aastane rätik, kellel keegi armas kinkinud. Kõigil oli oma riietega hästi tugev seos ja isiklik suhe, et ei olnud niisama poest suvalt ostetud, mis on muidugi ka okei, aga kõik olid väga põhjalikult uurinud oma juuri ja selle koha eri variante välja kaevanud ja tõesti suure töö ära teinud. Kahjuks saarte riiete kohta ei saanud rahulikult kuulata, sest me olime veidi mures, kuidas me õigeks ajaks Tartusse jõuame ja arutasime nt kas peaks Tuule ja Marko hoopis rongiga ära saatma. Aga jõudsime väga täpselt pärast saari veel ühe Taliti teha ja siis tõttasime koju. Igatahes oli see tuulutamine väga põnev ja tekitas ka maatasalistes huvi oma riiete ja piirkondade kohta rohkem uurida ja teada saada ja oma kätega midagi ära teha.

Asjade pakkimine käis kiiresti ja olime isegi täitsa graafikus ja tassisime asjad alla ja olime valmis lahkuma, aga siis meenus Bretile, et unustas oma äsjaostetud villased sokid üles. Tuli järele minna, aga uks oli juba lukus, nii et sellega läks veidi aega. Aga ootasime ikkagi Breti ära ja hakkasime siis jälle oma matkaga pihta, triikimislaua ja patjadega. Bussijuht lubas meile 50 meetrit lähemale vastu tulla ja selle üle rõõmustasime väga. Leidsimegi bussi ja seadsime end sisse. Et sõit on veel pikk ees ja Johnny omadel veel ka pikk õhtu, tegime kiire peatuse bensiinijaamas ja ostsime süüa ja kohvi. Tagasitee ei möödunud pooltki nii kiiresti, ja sukapaelad jäidki meil Tuulega täpselt nii kaugele kui nad esimese sõiduga jõudsid. Tee peal tegime ka väikse videotervituse Koidule, kellel oli sünnipäev (facebooki järgi sai juba 21!). Edasi jäi vaikseks, ma vist jäin ise ka korraks magama. Aga ärgates olimegi juba Tartus, viskasime Tuule ja Marko laululavale ära ja viisime Jaama tänavale pilliruumi ära rahvariided ja pillid ja kuusekoogi.