Laagriblogi Toilas III

 Laagriblogi III

Remmeli päev. Remmeli äratus oli küll üks toredamaid äratusi, mida ma kogenud olen. Remmelid tulid tasakesi tuppa ja laulsid oma tehtud uute sõnadega Kasekest, mille refrääniks oli “Kullake, kallike, võta jalad alla. Kell saab kohe üheksa, all saab juba süüa.” Niiiii armas. Mina ärkasin küll hea tujuga ja kuulsin, et teised ka. Hommikusöögiks olime seekord juba varakult kohal. Hommikuks pakuti seekord makaronisalatit. Imehea, aga minu jaoks isiklikult on see hommiku jaoks natuke liiga suur söök ja mõtlesin, et võtan siis võileiva, aga seekord ei olnudki võileibu. Tuulel ja Kristjanil oli minuga sama mure, et hommikul kohe tahaks midagi kergemat, aga polnud midagi teha. Robert ei saanud jälle süüa, sest salatis oli ju liha sees. Ma ei tea, millest Robert siin laagris elanud on. Pean ütlema, et ma ei hoia teid Roberti söömistega kursis sellepärast, et see minu arust oleks laagri selle hetke kõige põnevam sündmus, vaid sellepärast, et ma lihtsalt väga ei tea, millega teised tegelevad. Kui eelmise aasta laagris ja ka filmivõtetel toimetati enamvähem koos, siis siin koolimajas ei ole minu arust väga seda kohta, kus mugavalt koos aega veeta ja püsitakse pigem oma klassides. Välja arvatud lapsed, nemad jooksevad igal pool ringi ja mängivad suurtes kogustes rahvastepalli. Praegu on meie õhtused tegevused toimunud teise korruse fuajees, aga päeval ei ole seal eriti tore aega veeta, sest kohe seal kõrval teeb klaasseina taga direktriss tööd. Ja sööklas toredasti kohvitada ja teed juua pole ka lubatud. Ja üldse see koolimaja on nii suur, et me eksime kogu aeg ära! Esimesel päeval tiirutasime ringiratast ja Tarmo klassi ikka ei leidnud, sest me ei tulnud selle peale, et ühest kilest läbi kõndida. Ühesõnaga põhiline tegevus toimub klassides ja nii ma näengi põhiliselt oma toakaaslasi, välja arvatud mõnede ühistegevuste ajal, mida Remmeli päeval oli tegelikult toredalt palju.

Pärast hommikusööki oli jälle hommikuringi aeg. Seekord me ei laulnud ise, vaid kuulasime muusikat. Jagasin teistega mulle eriti huvi pakkunud pärimusmuusika lugusid ja kuulasime neid siis koos, samal ajal joonistades ja helmeid sorteerides ja arvutis tööd tehes ja mina sain lõpuks aega blogi kirjutada. Kuulasime eesti ansamblit Wirbel, ühte lugu ansamblilt Knihv ja siis veel Taani Keelpillikvartetti ja ühte prantsuse ansamblit. Võibolla midagi veel..? Tuletan meelde ja panen kõik lood, mis spotifys on, Maatasa muusikasoovituste playlisti juurde, ja mida spotifys pole, saab kuulata Maatasa draivist. Lastel oli minu teada samal ajal kavas pillide meisterdamine Liiaga, meisterdati ja kaunistati kastanjette meenutavaid löökpille, mis tehti papist ja pudelikorkidest.

Edasi tegime jälle ansamblitunde. Õppisime seekord Aarna reilendrile lisaks ka Looga reilendri, tuletasime eilsed lood meelde ja plaanisime seejärel Tarmo asju harjutada. Aga Halliki saatis ühe valsikese, mida võiksime Remmeliga koos mängida, nii et mõtlesime, et vaatame siis selle ka kiirelt üle. Aga meid tabas inspiratsioon ja tegelesime loo harmoniseerimisega viimase hetkeni enne lõunat ja ühtegi Tarmo lugu harjutada ei jõudnudki. Lõunasöök möödus kiiresti - kui mina 13.06 sööma jõudsin, tulid osad juba vastu. Pärast lõunat ootas meid ees ansamblitund, aga lühike, sest täna oli plaanis matkale minna. Matkale minemine oli suur sündmus ja selleks valmistumine sisustas terve hommiku, sest kogu aeg tuli uus info, mis kell siis ikka valmis tuleb olla. “Matk on kell 16. Matk on 15.30. Buss väljub täpselt 15.15, nii et 15 maja ees valmis, nii et 14.30 sättima.” Jõudsime bussi, bussijuht küsis, kas kõik on olemas? Jah. “Väga hea, sest ega meil on juba kiire!” Vaatasin kella - 15.13. Hästi ma ei mõistnud, kuidas saab olla kiire, kui oleme kaks minutit graafikust ees, aga mulle hakkab tunduma, et siin vist on mingi teine ajaarvamine.

Teine kultuurišokk lisaks kiirustamisele tabas meid ka üsna pea. Võibolla kohalik karm mereäärne rahvas on lihtsalt nii palju rohkem karastunud, aga minu jaoks oli üllatav, kui otse asjadest räägiti, eriti arvestades, et meil oli kaasas bussitäis lapsi. Sõitsime bussiga matkakohta ja bussijuht siis tee peal juhtis meie tähelepanu huvitavatele asjadele, mis tee äärde jäid. Vaade bussiaknast oli väga kaunis, aga hirmutav ka, sest me sõitsime totaalselt pankranniku servas ja meri paistis all päris kaugel. “Siin see kallas on jah, kogu aeg ikka natuke variseb, me nüüd sõidame kohe serva äärest ka. Tavaliselt Lõuna-Eesti rahvas ütleb, et ärme siitkaudu tagasi tule. Tuleme küll. Vaata seal need postid on vanad teeserva postid, nii palju on juba tee nihkunud, sest kallas on varisenud ja kogu aeg kukub jälle. Siit ikka sõidetakse üle serva alla ka. Ja nüüd vasakul siin on siis see koht, kus just keegi sõitis vastu puud. Suri ära. Siia nüüd keegi lasi endale kohe servale maja ehitada ja terrassi natuke toestas ära, aga noh.. Eks ta mõned aastad peab.” Teekond oli tõesti veidi hirmutav, aga samas elamuslik ja varsti jõudsime matkakohta.

Mina igatahes alahindasin matka ja ülehindasin tuult. Ilm tundus niiiiiii külm ja tuuline, kõik panid endale oma kõige paksemad riided selga, mina võtsin kaasa varupusa ja salli ja mis kõik veel. Samas mõtlesin, et kui väga me ikka matkame, vahemaa oli ju mingi lühike, raudselt jalutame kuskil laudtee peal. Ei tea, kas hakkangi riideid vahetama, selle paar kilomeetrit võib ju seelikus ja kingades ka jalutada..

Igatahes jagati meid kaheks rühmaks. Suured läksid varem maha, väiksed sõitsid edasi ja siis hakkasime matkaraja eri otstest tulema ja saime keskel kokku ka. Meie tee viis esialgu suurtest treppidest alla, otse Valaste joa juurest. Praegu küll midagi sealt joast alla ei voolanud, pidime kujutlusvõimet kasutama. Meile räägiti, et Valaste juga on Eesti kõrgeim, aga et see kõrgus varieerub üsna tugevalt. See tuleb sellest, et kui on nt järjest eriti vihmane ja palju vett, siis see uhub osa põhja ära ja siis on jälle kohe natuke kõrgust juures. Üldse räägiti meile päris põhjalikult kõigest, mis meid ümbritseb ja väga põnev oli. Hiljem kuulsin, et väikeste giidil olid jälle hoopis teised jutud, nemad näiteks õppisid, miks ei tohi loodusesse prügi jätta.

Trepid olid pikad ja rõõmustasime, et meie saame neist alla minna, Kapten Trumm peab ju üles ronima. Tuul oli tõepoolest väga tugev, kõik panid end võimalikult soojalt riidesse, aga me ju suundusime alla rannikule ja seal oli väga tuulevaikne ja soe. Kui trepid lõpuks otsa said, jõudsime mere äärde, ja see vaatepilt oli küll lihtsalt uskumatult kaunis. Imeilus kivine rand, üleni lapikuid kive täis ja kõik kohad olid täis neid kividest laotud tornikesi. Giid rääkis, et need on teemärgised ja siin juba traditsiooniks saanud ja jättis meile ka natuke aega oma tornike valmis teha. Aga ta ei oodanud, et kõik kohe nii hoolega asja kallale asuvad. Meil läks ikka tükk aega, ja üldse seal oli nii ilus, et ei tahtnud üldse kuhugi edasi minna. Ehitasime tornikesi, tegime pilte, viskasime lutsu, otsisime ilusaid kivikesi.

Edasi läks teekond veel põnevamaks. Kõndisime veepiiril kivide peal ja aegajalt tuli ületada ka erinevaid takistusi - ronisime langenud puudest üle, roomasime alt, ületasime mingeid saviseid künkaid, ajastasime oma samme lainetega. Oli kohti, kus teisiti lihtsalt ei oleks saanud, sest muidu oleks pidanud merevees kõndima. Põnevust lisas veel see, et giid tutvustas meile erinevaid kivistisi, mida võis rannast leida, nii et kõik otsisid hoolega. Kõige põnevama leidis Koit, selle kohta ütles giid ka, et pigem haruldane leid. Ma selle nime kahjuks ei mäleta. Palju leidsime peajalgseid, küll suuremaid ja väiksemaid. Kristjanil oli samuti eriline leid, tema leidis peajalgse gaasikambri, st tagumiku. Minu jaoks oli uus info, et need elukad võisid olla ka poolteist meetrit pikad, ma kujutasin alati ette, et nad on mingid pisikesed tegelased. Tuule saigi endale mingi suure tüki kellegi selgroogu vms. Päris lahe nägi välja, aga mis te arvate, kelle kotti see läks? Turnimine läheb ka muide palju keerulisemaks, kui ühe külje peal kanda lihtsalt suurt kivi! Lõpuks Meelis võttis koti enda kanda, mis tegi minu elu oluliselt lihtsamaks, aga turnimine oli endiselt elamuslik. Vahepeal olid mingid kohad lihtsalt pehmet savi täis ja ma jäin sinna ühe jalaga korraks päris kõvasti kinni. Üldse on mul nüüd kõik riided savised ja siis ma mõtlesin küll, et tore, et ma siiski otsustasin mitte seelikus ja kingades tulla. Aga tõesti väga tore oli, ja giid ütles, et meil on väga tore rühm. Mida oli tore kuulda, sest ta pidi tegelikult meid pidevalt edasi kiirustama, sest kõik jäid kõike uudistama. Savi kasutati ka voolimiseks, vooliti näiteks seent ja Robertit. Lapsed võtsid lihtsalt savi kaasa.

Kuskil poole tee peal saime siis Kapten Trummiga kokku ja tegime ühispildi ja võrdlesime leitud kive. Jätkasime siis matka, Halliki tuli meiega koos tagasi, et mitte seda takistusrada läbida. Jõudsime ürgmetsa, kus giid rääkis meile, kuidas ürgmetsad toimivad ja miks on oluline ka langenud puud metsa alles jätta. Rääkis ka sellest, kuidas sada aastat tagasi külarahvas merelt kala püüdis ja kuivatas ja selle siis nagu trossiga üles vedas, hobused aitasid vinnata. Kuidas meri on siinsamas ja inimestele nii oluline, aga kuidas nõukogude ajal see võeti inimestelt ära, sinna tuli piirivalve. Paadid lõigati pooleks ja ala oli okastraati täis ja valve all ja mitte keegi mere äärde minna ei tohtinud. Alles mitukümmend aastat hiljem said mõned erilubadega minna merele kolhoosi jaoks kalu püüdma, aga ka siis oli väga korralik kontroll ja suured piirangud. Giid rääkis, et põlvest põlve oli kombeks pärast keskkooli lõpetamist minna ühiselt mere äärde päikesetõusu vaatama, aga siis oli see keelatud. Mis ei tähendanud, et ei mindud. Nemad sõpradega läksid ka salaja oma lõpukleitides ja õnneks ei jäänud kellelegi vahele. Aga oli ka neid, kes jäid, need pidid siis paar päeva kuskil kartult koorima. Rääkis ka sellest, kuidas see rannik ikka järjest variseb ja nihkub kaugemale, sest üleval on paekivi, aga all liivakivi ja see on nõrgem. Ja siis võib olla selliseid kohti, kus ülevalt vaadates ei saa aru, et all tegelikult põhja ei ole ja siis on äärmiselt ohtlik seal ääre peal käia. Iga aasta ikka turistid kukuvad.

Ka metsas oli väga kaunis ja Halliki soovitas väga kõigil pilte teha, sest tema rühm küll kõik tegid, ütlesid, et nagu Indoneesias oleks. Aga meie rühm ei olnud üldse pildistamise lainel, uudistasid niisama ringi. Kõndisime läbi metsa üles tagasi, kus oli jälle tuuline ja jahe, aga buss oli ka juba ootamas. Korjas siis kõigepealt meid peale ja sõitsime Kapten Trummi juurde. Tee peal näidati meile vanu punkreid ja räägiti veel kohalikust ajaloost, seekord jutustas bussijuht, kes oli samuti väga tore. Korjasime siis trummid ka peale ja sõitsime kooli poole. Nägime ära Toila poe ja pubi, mis asusid toredasti ühes majas. Nägime ka "Lollide küla", nagu kohalik rahvas seda kutsub. "Tuli üks arendaja ja hakkas aga arendama, siin elavad nüüd rikkad inimesed, iga maja erineva projekti järgi tehtud." Sõit möödus kiirelt, tänasime giidi ja bussijuhti ja tõttasime õhtusöögile.

Pärast söömist jätkasime Tarmo tunniga kuni õhtuse teejoomiseni. Lapsed käisid samal ajal õhtuti Kermo ja Britiga mere ääres. Selgus, et Remmelil oli ka oma matk. Kärt oli läinud esimesel päeval ümbrusega tutvuma ja viis nüüd oma toakaaslased toreda ringiga mere äärde ja siis otse koju tagasi.

Seekord oli Remmeli kord õhtune tegevus valida ja kavas oli tutvumismäng. Inimesed jaotati pooleks, vahele pandi lina. Kummalegi poole lina istus üks inimene ja kui lina alla lasti, tuli võimalikult kiiresti teise inimese nimi öelda. Kes valesti ütleb või hilineb, läheb võitja meeskonda üle. Igati lõbus ja nimed said jälle selgemaks küll. Tehti ka sobi, näiteks Kristjan kattis oma näo ära. Seda mängisime tükk aega, siis laulsime ühiselt Remmeli hittlugusid - hommikust Kasekese varianti uute sõnadega ja eelmise aasta laagris tehtud lugu "Kui sai minul aastaid 18". Unelaul ka lõppu ja mindigi oma tubadesse.

Kuna hommikul oli meie kord äratada, pidasime maha pika koosoleku, kuidas seda teha. Põhiline arutelu oli, kas laulda hambapesulaulu või mitte ja kui, siis kas vene keeles (sest me elame vene keele klassis). Arutelu oli tuline, aga lõpuks saime plaanid tehtud ja oma äratuse aja kokku lepitud. Seekord mindi veel varem magama, 23.15 olid juba tuled kustus. Mina läksin üles Kristjani ja Tuule juurde blogi kirjutama, et mitte magajaid segada. Liitusid ka Anzela ja Robert. Avastasime, et üleval korrusel on hoopis teine elu! Tuule ja Kristjan olid jõudnud vahepeal kiiresti poes käia ja nüüd oli neil kaks keeksi, šokolaadi ja vorsti. Tiksusime siis natuke seal. Otsisime kummitusi, st ühe imeliku kolina põhjust. Kõigest ruloo. Robert tahtis istuda prügikasti, me ei lubanud. Et ka Kristjan ja Tuule end varsti magama sättisid, jätsime nad maha ja kolisime ka oma tuppa tagasi, et hommikuseks äratuseks välja puhata.