Seitsmes päev ja tagasitee

Päev nr viimane (kirjutab Lillo)

Päev algas nii nagu juba tavaks oli. Kolm kanget (tuba Sander L, Joonas ja Kermo - toim.) olid esimesena söögijärjekorras. Hommikusöök oli järjepidevalt kesine. Kuiv sai ja 'all natural' jogurt. Pakkimine tundus lõbusam. Kui pakitud, käis Panna, meie kolmas giid, kõigile šokolaadi toomas. Väljas laulsime talle häid suveõhtuid ja lehvitasime headaega.

Liikusime bussi peale. Aga mida ei ole, on buss. Juht oli Sándorist valesti aru saanud ja tahtis tund aega hiljem ilmuda. Bussis nägin jälle oma vana tuttavat, oma musta nokamütsi. Ma ei tea, mis juhtus, aga talle meeldis see suur sinine buss, mis vahetus kogu aeg kahe väikesega, nii et unustatud asju nägi alles järgmine päev. Meelde tuleb eelnevas blogis mainitud "Kannatlikkus on voorus".

Bussisõidul magasid enamik enda magusaid unenägusid, isegi Halliki sai lõpuks magada. Enne linna jõudmist hüppasime seekord KFC kõrval olevast Mäkist läbi.

Teel Budapest saime teada legendi, kuidas ungarlased siia selle maa peale jõudsid: "Nägid nemad kitse. Sarvede vahel oli päike. Nii ilus. Ajasid teda taga. Lasid nad ta maha ja see koht, kuhu ta maha kukkus, oli nii ilus, et jääks siia."

Budapestis maandusime imetlusväärse lossi ees ja sealt hakkas meie poolteist tundi vaba aega. Jooksime ruttu laiali. Kes läks lossi, kes läks kohvikusse ja kes läks üle kuulsa silla paremaid pärusmaid otsima. Ja juba saigi vaba aeg otsa. Hakkas ilge sõit läbi ummikute lennujaama.

Planeerisime kuidas saaks 5 minutiga kõik asjad bussist võetud ja giidile lauldud. Vahepeal laulsime ka bussijuhile homse sünnipäeva puhul. Lennujaamas töötasime nagu masinavärk. Natukene liiga hea masinavärk. Me laadisime Sándori koti ka maha, aga pole muret, nad saavad koos bussijuhiga tagasi sõita. Nad ei olnud selle üle küll rõõmsad ja Kristjanile, kes sai ka oma padja kätte, nad ühtegi naeratust ei puistanud.

Lennujaamas avastasime, et lennuk hilineb pool tundi. Leidsime, et Budapesti lennujaamas on parem hängida kui öösel Helsingis. Vahepeal said kõik šopata ja isegi Carol, kes nõudis sajandeid vorsti, sai ostetud, küll läbi raskuste - talt küsiti kahes kassas pardakaarti, mida tal muidugi ei olnud kaasas - vürtsikad vorstid.

Lend oli nagu lend ikka. Helin kuulas terve reisi Gergö soovitatud Ungari muusikat, Tulused mängisid kaarte ja Carol ja Tuule jõid mustikamahla.

Lennult maha tulles ja uude väravasse jõudes avastasin enda tehtud saatusliku vea, ma jätsin raamatu lennukisse! Väärikalt sörkisin siis selle vahemaa tagasi ja püüdsin täpselt lahkuva töötaja. Tänu suurepärasele õnnele oli ta valmis minema tagasi lennukisse. Oli pingeline hetk, kui ta uuesti pikendas platvormi, et lennukisse otsima minna, samal ajal tuletasin meelde enda istekohta, sest ma ei istunud enda kohal. Peast juba käisid läbi mõtted, kuidas sõnastada kirja Linnaraamatukogule. Minutid hiljem ilmus mu päästja, käes täpselt pooleli olev "Lolita". Sammusin reipalt tagasi oma laadiva telefoni juurde, käes raamat, mille vahel olevat pardakaarti läks kohe varsti vaja.

Täiendab Halliki: kõndisin lennujaamas, aga eksisin ära ja ei osanud rühma juurde tagasi minna. Nägin eemalt Sanderit, kes tuleb mulle reipalt vastu, raamat käes. Näitame üksteisele rõõmsalt pöidlaid, aga ma mitte ei tahtnud kõiketeadva Lillo käest küsida, kus meie rühm asub, sest see tundus lihtsalt liiga hale - juhendaja võiks ju teada, kus ta rühm asub. Seega lasin tal ilusti mööduda, keerasin end kiiresti ümber ja võtsin ruttu sappa. Siis tuli juba Helin vastu ja läksime koos rühma juurde. 

Jätkab Sander.
Saime teada, et Hallikile on keegi suvakas kaks pilti saatnud. Nad ei ole isegi Facebookis sõbrad. Pildid on lennukiaknast. Halliki olevat palunud tal pilti teha, sest tal ise ei tulnud nii head. Nüüd on Hallikil kaks Gabriellalt saadud pilti hallist tumedast taevast punase päikesetäpiga.

Telefonidele elujõu pikendus tehtud ja kallid masinasnäkid söödud, hüppasime väikesemasse propellerlennukise. Šokeeris natukene eestikeelne kõne kõlaritest ja liiga vali muusika, mis teadete vahele mängis. Enne lendu lajatasid Tuule, Robert ja Kristjan turakat. Lend ootas ära teiselt lennult tulnud reisijad ja tõusis õhku 25 min hiljem.