Naiskodukaitse 95 07.09.22

 Otsustasin täna, et teen endale sellise "väljakutse", et Maatasa 10. hooaja puhul kirjutan/kogun natuke igast esinemisest, mis meil on. Kasvõi paar lauset või ühe sõna või "kõik meeldis". Muidugi oleks võinud sellega ka varem alustada, sest põhiline keikahooaeg on nüüd sügisega läbi saanud ja nii palju värvikaid üritusi on ära olnud, aga äkki jõuab ka nendeni.

Keika nr 2 (keika nr 1 oli nädalavahetusel Caroli vanavanemate juubel, ka väga värvikas!) oli Naiskodukaitse 95. aastapäeva üritus 7. septembril, kuhu meid kutsus Jasmin, kes ka ise täna oma tõotused andis. Esinema pidi minema Ülle Keikabänd ehk Helin, Kristjan ja Tuule. Ettevalmistus selleks oli samuti värvikas, näiteks Kristjan oli täiesti valmis tulema 7. augustil, aga õige päeva unustas ära, aga juhtumisi oli teatris just naiste proov, nii et kõik hästi. Lisaks minule ja Kristjanile pidi tulema Tuule. Esimene probleem tekkis siis, kui ürituse kohta muudeti ja öeldi, et Kaitseväe Akadeemiasse sisenemiseks peab olema dokument, aga Tuulel ei ole praegu. Uuriti ja puuriti ja leiti, et saavad isiku tõestatud, aga sellega peab siis eraldi tegelema. Kristjan ütles, et tal on dokument olemas, aga miks seda vaja on, kas me esineme shootersis. Tuule dokumendist suurem probleem oli aga see, et Tuule ise jäi kaks päeva enne üritust esmaspäeva õhtul 39,1 palavikku. Anzelal oli seitsmenda õhtu vaba ja hüppas asemele. Proovi teha me ei jõudnud, sest esmaspäeval Anzelaga rääkides oli juba öö ja teisipäeval oli Kristjan kodus, sest Merit tuli mandliopilt. Kolmapäeva graafik näitas aga, et meil jääb tund aega enne kontserti pausi ja saame siis läbi teha, pole hullu. Kava leppisime ikkagi kokku, jälgisime, et oleks kõigile tuttavad ja turvalised lood.

Üritusele oodati meid oma helitehnikaga, mille Kristjan lubas jaamast tuua. Pidime Kristjaniga kohtuma 16.45 koha peal, siis on tund aega tehnika sättimiseks ja siis paus kuni 19.00, et proovi teha.

Kõigepealt kohtusin maja ees hoopis Meelisega, minu suureks üllatuseks. Aga oli selgunud, et jaamas pole mingit tehnikat, mida võtta, sest see on Meelise käes. Õnneks oli Meelis asjadega kohe platsis. Olime seal olnud võibolla minuti, kui juba tuli keegi laigulistes riietes mees kontrollima, mis toimub ja seletama, et siin ei või parkida. Meelis ütles rahulikult, et ei pargi, peatun ja kohe lahkun. Mees vaatas kahtlustavalt, aga lasi meil olla. Meelis naeris ja ütles, et juba nagu skaudikeika. Just saime klaaritud, et me ei pargi siia, ja saabus Kristjan oma autoga, ka valesse kohta. Pidi ümber parkima, ei tea küll kuhu, aga läks parkima. Viisime seni asju sisse.

Hakkasime siis Kristjaniga kola üles panema. Kristjan lubas mul statiive üles panna ja isegi kaableid mikrofonide külge panna. Meie tehniline park oli tugev, ainult pooled asjad olid teibiga kinni. Vahepeal anti meile oma ruum, pisikene ruumike, kuhu sai ka otse koridorist. Siis tõsteti meid ringi ja anti suur mingi konverentsituba, väga uhke. Kohe selgus muidugi ka selle ruumi miinus. Olime seal Kristjaniga kahekesi proovi tegemas, sest Anzela polnud veel kohal (aga oli teel ja tulemas nii ruttu kui võimalik!) ja olime just lõpetanud, ja Kristjan ütles, et tahaks tegelt kodust läbi käia ja pidulikumad riided panna. Esinemiseni on ju üle tunni aega. Sai otsustatud, et käib kiirelt kodus ära. (vahemärkus: see on vähemalt kolmas keika, kus kohale jõudes selgub, et Kristjanil pole õigeid riideid. Seekord olin ise ka natuke süüdi, tunnistan! Usaldasin, et Kristjan tuleb niikuinii mingi uhke kuuega, ja tema arvas ka, et tuleb, aga näed ei tulnud. Aga olime vähemalt Tartus, mitte Keilas nagu viimati) Aga selgus, et tõesti peab kiire olema, sest kuigi meie esineme kell 19, siis aktus ise algab juba kell 18, ehk kahe minuti pärast, ja see ruum ei ole koridoriga ühenduses, saab ainult läbi saali, ja aktuse ajal ei tohi käia. Niisiis hakkas meil järsku väga kiire, et võtta pillid kaasa ja põgeneda ja pärast hoopis koridorist otse lavale minna. Minul iseenesest ei olnud kiire, aga ma ei soovinud ka üksi sinna ruumi lõksu jääda, nii et hakkasin siis ruttu asju krabama. Ja siis! Mis me kuuleme - Eesti hümn. Me jäime hiljaks. Järsku kogu see saal laulis Eesti hümni ja meie olime kuskil sinises toas lõksus. Läheks ju muidu aplausi ajal, aga hümni peale ju ei plaksutata ka!! Igatahes olime valmis põgenema kohe pärast viimast sõna seni kuni inimesed istuma sätivad ja seda me ka tegime.

Kristjan jooksis siis kodu poole, mina ootasin Anzelat, kes oli ka just jõudmas, aga ei teadnud, kust sisse saab. Ma ei julgenud õue vastu ka minna, mine tea, pärast ei saa sisse enam. Sain saata ainult väga halva pildi seestpoolt läbi ukseklaasi. Anzela sai tuppa, ja rõõmustasime, et ta ikka kiirustas - meie greenroomiks oli nüüd hoone fuajee ja mingit proovi teha siin ei saanud ja kuhugi minna ei olnud, nii et ootasime lihtsalt esinemist. Aga istusime siis diivani peale ja jutustasime niisama ja olime rõõmsad, et juhtumisi olime valinud väga sarnased mustad täpilised pluusid (kuigi dresscode oli Maatasa riided ehk valge pluus nii et justkui olime mõlemad valesti).

Ei olnud ootamine igav midagi, juba varsti tuldi ütlema, et kas saaks kitarri ära võtta, et see on ühe laua peal, aga seda lauda läheks nüüd vaja. Tõin ära. Väga naljakas oli. Siis tuldi ütlema, et asi liigub oodatust kiiremini ja 10-15 min pärast peaksime laval olema. Enam ei olnud naljakas. Kell oli kuskil 18.28 ja Kristjanit veel ei olnud. Proovisin talle helistada, aga see ei õnnestunud, sest telefoni autocorrect kirjutas Kristjani asemel Kristus. Kirjutasin õigesti, aga sellest ei olnud ka kasu, sest Kristjan ei võtnud vastu. Aga õnneks jalutas ikkagi täpselt parajal ajal uksest sisse. Läksime siis asjadega ukse taha valmis. Vahepeal jõudis ka hilinejaid, üks ei osanud kuidagi parkida, sest liiga kaugelt oleks tüütu koogikandikuga tulla, teine arvas, et üritus algab kell 19 ja saabus kell 18.35.

Esinemine ise oli tore ja läks pigem hästi, saalis oli palju rõõmsaid nägusid näha. Kõige sündmusterohkem hetk oli võibolla see, kui olin just rääkinud, et nüüd tuleb Nummerpolka, mida mängis Ott Hiiop, omal ajal siin Lõuna-Eesti viiulivirtuoos, et saame siis kuulda, mis oli sada aastat tagasi üks virtuoosne viiulipala. Enne lugu vaatasin Anzelale ja Kristjanile otsa ja ütlesin, et teeme kolm korda, mõlemad noogutasid. Mängisin üksinda kaks eellööki ja - jätkasin üksinda. Mitte kumbki ei alustanud mängimist. Ollllgu, järsku neil oli mingi telepaatia, et lasevad siis seda virtuoossust kuulata. Hea küll, soleerin siis terve a-osa täiesti üksi, ju nad siis B-osas liituvad. Ei liitunud! Okei, huvitav otsus, aga no C-osas siis. Ei tulnud siis ka!! Mul oli TERVE pikk läbimäng üksi, viimase osa lõpus vaatasin siis korra ühele ja teisele poole, mõlemad vaatasid lakke ja üritasid mitte naerda. Teiseks läbimänguks siiski liitusid ja edasi kõik sujus. Kavas oli Kaseke, Kihnu ratas, Nummerpolka, Tammeke Sünnipäevavalss Monale, Kargus, Ukuaru, Kohaanuska. Kohaanuska ajal inimesed isegi plaksutasid kaasa! Vastuvõtt oli üldse soe. Jõudsime lavalt vaevu maha ukse taha, kui juba keegi jooksis meie poole ja küsis kontakti, et tema korraldab ajalooteemalisi sündmusi ja väga tahaks meid esinema. Me oleme nüüd Facebookis sõbrad.

Läksime siis oma asjadega oma sinisesse tuppa ja esiteks lihtsalt naersime suurest pingelangusest ja jagasime muljeid. Siis oli pildivoor, tegime mingid halvad selfid mingi mõõga ja mingi maali taustal ja seejärel pildistasime koos Jasminiga lippude juures. Jasminilt tuli ka päeva parim uudis - me oleme oodatud kooki sööma. Otsustasime, et paneme kõigepealt tehnika kokku ja tassime alla ära ka, et saaks rahus muretult kooki nautida. Õige otsus! Catering oli üliiiiihea. No tõesti lausa elamuslik. Sõime kõik kõvasti rohkem kui oleks mõistlik olnud. Kristjan ütles, et peab pintsakul keskmise nööbi lahti jätma.

VÄGA palju tuldi meiega juttu ajama ja esinemist kiitma, aga need olid värvikad vestlused ka. Üks tädi tabas Kristjanit ja Anzelat täpselt siis, kui mina käisin kooki võtmas ja vaesekesed ei osanud küsimustele vastata. Jõudsin tagasi ja vastasin siis ise, et ei, me ei ole Viljandiga seotud ja saime teada, et tädi teab Hallikit hästi. Üks osaleja ütles, et väga nautis ja kõik lood väga meeldisid, ja Sünnipäevavalss oli nii ilus üllatus. Üks küsis veel üle, mis meie nimi oli ja ütles, et jätab meelde ja teab, keda teinekord kutsuda. Üks küsis, et mis see eelviimane Ukraina lugu oli. Kahjuks ei olnud kavas ühtegi Ukraina lugu ja eelviimane oli üldsegi Ukuaru valss, aga äkki ta mõtles Kohaanuskat. Ja siis üks tädi tuli ja ütles, et väga kaunis ja tervistav ja et tal on kohe küsimus ka. Et mis helistikus see Ukuaru valss oli. G-duuris. "Ahah, selge. Aga olete te proovinud pool tooni madalamalt minooris mängida?" Eeee ausalt öeldes ega ei ole küll Tädi rääkis sel teemal veel VÄGA pikalt, tal nimelt oli teooria, et kui seda minooris mängida, siis võiks see ehk kurvalt kõlada, kas ei või nii olla? Võib. Teine teooria oli tal veel - see, kas lugu on rõõmus või kurb, sõltub sellest, mis mõtteid kuulaja samal ajal mõtleb.

Nautisime kohvi ja kooki ja imehead torti ja Kristjan kiitis, et õige asi, et siin mehed cateringi korraldavad, head suured tükid on ometi kord. Kui enam liigutada ei jaksanud, asusime asju autosse viima. Kristjan reklaamis välja, et kes aitab asjad jaama tassida, saab tasuta autoga koju. Anzela ütles, et tema saab niikuinii tasuta autoga koju ja üldse tal on uus auto!! Ja Kristjan oli väga kade, see on väga lahe auto. Läksime siis laiali, Anzela kodu poole ja meie jaama. Viisime kola pilliruumi, istusime autosse ja hakkasime koju minema, ja järsku Kristjan KARJUB. Vaatan, mis toimub - Anzela on uue autoga meie kõrval. Oli tulnud niisama meile näitama, ja no publik oli vägagi soe, Kristjan kargas kohe autost välja ja muudkui kepsles ümber Anzela mazdakese. Anzela ütles, et ta auto on aastast 94 ja Kristjan ütles, et hea aastakäik ja hüüdis entusiastlikult, et "Väga värske ju!" Aitäh, nõustun! Tükk aega imetlesime ja jutustasime ja võeti vastu otsus asutada maatasa vanade autode klubi. See hakkab pidama neljapäevakuid jaama kõrval oleval muruplatsil.

Laager Olustveres (IX ja X osa)

 Laagriblogi IX

Kontsert algas Kapten Trummi etteastetega, esiteks mängiti ansamblilood. Mina istusin Briti ja Sanderiga lava külje peal kõlaritest tagapool maja ees, nii et mul tegelikult oli kuulamiseks väga halb heli. Nii et ma usun, et kõik küsimused, mis mul mõnede KT lugudes kõlanud helide kohta tekkisid, olid kindlasti tingitud minu kohast ja mitte esitusest.

Edasi tantsisid nad oma tantsud ette, õieti tegeleti Kaia tundides laulumängudega. Kaia palus meil mõned lood ka suurtega pillidega saata, et ei peaks maki pealt panema. Suve alguses Keilas esinedes olid samad lood kavas ja teoorias täiesti hea plaan. Kahjuks jõudsime muusikute proovis läbi teha ainult "Kes aias" ja minu plaanid, et "pärast vaatan üle" ja isegi "võtan viiulikastist selle noodivihiku ette, kus mul kõik täpselt kirjas on" kukkusid mõlemad ajapuudusel läbi. Niisiis mängisime mina ja Meelis nii palju kui me Keila esinemisest mäletasime, ja panime tanki Tuule, kellele ütlesime lava taga akordid, ja kes nägi asja esimest korda laval. Nii palju jõudsime mingil hetkel Kaiaga rääkida, et kõiki mänge ei pea tegema ja mõne võib ära jätta. Otsustasin ära jätta selle, mida me kordagi läbi teha ei jõudnud ja mille viis ega sõnad ka üldse ei meenunud, võibolla oli hea otsus. Teiste asjadega saime põhimõtteliselt hakkama, kuigi üldse ei kujutanud ette, kui pikalt peaks tegema või kuidas midagi lõppema peaks. "Kes aias" ajal läksid mul korraks sõnad sassi või õigemini unustasin mingi salmi alguses mingi ühe sõna ära. Sel hetkel tundus, et oi, päris piinlik ja väga nõme, et selline loll viga nüüd siin ja et kohe niimoodi sassi läks. Aga oleks ma teadnud, mis meid kõiki alles ees ootamas on! Igatahes see, et mingi sõna ununes ära, ei vääri muu kõrval tegelikult üldse mainimistki.

Vahepeal meenus meile Hallikiga, et me unustasime gruppi otseülekande käima panna. Jamasime siis korraks veel sellega, aga õnneks oli olemas Piret, kes mitte ainult ei võtnud telefoni enda kätte hoida, vaid ronis igale poole kõrgustesse, et häid kaadreid saada. Kontserdi algus on aga videokaameras olemas, mitte muretseda!

Järgmisena tuli lavale Remmeli. Remmeli esitas mõisateemalise laulumängu, mida kõik said ühiselt kaasa tantsida, ja siis Tarmo tunnis õpitud lood. Kõlas igatahes väga hästi! Lava taga sain kokku Liisaga, kes oli hirmus murelik, et tal läks palju sassi. Vastasin täiesti ausalt, et ma tõesti ei saanud aru ja ei kuulnud, millest ta räägib, aga ütlesin ka, et ikka juhtub, eriti nendel laagri lõppkontsertidel, kus lühikese ajaga on hästi palju infot olnud ja et sellest pole midagi, meil kõigil juhtub. Ja nagu minu sõnade kinnituseks järgnes lihtsalt totaalne fiasko.

Maatasa esitas esiteks Tarmo Suure-Jaani lood. Seal väga palju ei toimunud, peale selle, et üksteist oli halvasti kuulda ja noodid tahtsid puldi pealt ära lennata ja flöödisoolot vist ei tulnudki. Järgnes kurja naise lugu ja Vija räpisoolo avalik esmaettekanne, sellega läks kõik hästi. Ja siis lõpetuseks mängisime selle kalamehe laulu, mida minuga õppisime, ja mille üle oli päeval pikk arutelu, et alguses on INST. Igatahes mängin siis eelmängu ära, ja järgnema pidi instrumentaal, ja üldiselt järgnes nagu ka, aga Tuule ja Jürgen minu vasakul käel hakkasid hoopis väga veendunult esimest salmi laulma. Ja okei vahel ikka juhtub, ja siis meenub, aga neile ei meenunud midagi ja nad ei lõpetanud laulmist! Ma üritasin elu eest nendega silmsidet saada, ise samal ajal edasi mängides, ja kõik minu paremal käel olevad inimesed olid samal ajal nii ilusad ja pühalikud ja tõsised, aga kumbki ei vaadanud minu poole ja nad muudkui laulsid ja laulsid. Lõpuks ma sain Tuule pilgu ikkagi kätte ja üritasin kuidagi näidata ja vehkida, et praegu on mäng, mitte laul. Tuule vaatas esiti pikalt segaduses, ja siis tal koitis, ja siis ta ehmatas, ja siis hakkas lihtsalt totaalselt naerma. Ma lootsin, et ta müksab kõrval abistavalt Jürgenit ka või midagi, aga ei, Tuule oli naerust täiesti kõveras ja ei müksanud kedagi, nii et vaene Jürgen laulis veel üksi edasi. Ülejäänud laul möödus pigem sündmusteta, lihtsalt veidi lõbusamas meeleolus.

Järgnesid meie mõisatantsud. Päeval oli juttu, et jätame võibolla midagi ära, ja et äkki õpetajate bänd mängib laivis, aga ei üht ega teist. Kõik muusikad kõlasid, ja makilt. Aga väga tore oli, et kõik said tantsida ja need seltskonnatantsude fonod on väga muhedad ja tore oli vahelduseks kellegi teise esituses neid kuulda. Nii me siis valsitasime seal. Kaia ütles, et B-osades, kus on kogu aeg valsid, on loomulikult lubatud varieerida ja vigureid teha samamoodi nagu perekonnavalsis. Et viisakas oleks poisil tüdrukuga kooskõlastada, kui hakkab tõsteid või pöördeid tegema, aga samas muidugi, võib ka mitte, saabki ehedamad emotsioonid kätte. Minu paariline oli viisakas ja kõik pöörded ja tõsted olid kooskõlastatud. Meie tantsudele tuli otsa Kihnu Aissa, mida tantsisime Kapten Trummiga koos.

Kontsert hakkas lähenema lõpule ja esitusele tulid remmelitega koos õpitud ühislood Tarmoga. Esiteks mängisime valsikese, mis minu arust tuli kenasti ja sobis õhtusse ideaalselt. Siis tuli see polka "Kui elukell 30 lõi" ja kui klassis harjutades oli mul süsteem paigas ja kõik tuli jube hästi, siis seekord ei tulnud küll midagi välja, paras soga oli kahjuks. Aga tempo samas on nii kiire, et pole aega nutta ka, jooksed aga järele ja proovid uuesti, paras hasart tekib. Tuule ütles, et temal läks lugu nii sassi, et ta lihtsalt ei mänginud. Küsisin nüüd hiljem kommentaare. "sen mingi impossible lugu karmoskal, mingi Tilulilu tuli sisse, vb ma ei mänginud jah, mingi paus vist oli, nooo clue." Ühesõnaga ilus punkt sai asjale pandud. Kuid see polnud veel siiski kõik. Tantsimata oli perekonnavalss.

Jätame tihti perekonnavalsi lõpulooks - ilus ja pidulik ühistants, mida kõik saavad kaasa tantsida. Kindla peale minek. Alati toimib. Ühesõnaga hakkame meie tantsima, ja ega alguses ei olnudki midagi põnevat, tegime oma plakse ja pöördeid ja kokkulepitud variante. Ja siis oli pöörete aeg, mis niikuinii selle "põranda" peal on natuke vähem graatsiline kui võiks. Aga teeme ära oma plaks plaks plaks-plaks-plaks plaks - ja Oskar ja Helena on täpselt publiku ees maas täiesti pikali üksteise peal hunnikus, käed üksteise ümber. Oskar pärast ütles, et see oli kuidagi nõmedalt kallaku peal koht, aga ta ei ole päris kindel, mis juhtus. Igatahes meil oli kaks langenut. Me olime kõik šokis (okei mitte kõik, pärast kuulsin, et osad isegi ei näinud, et üldse midagi juhtus??) ja muidugi küsisime, kas neil on kõik korras, ja samas naersime hüsteeriliselt, Oskar ja Helena õnneks ka. Väga väga hirmus, niimoodi kivide peale pikali lennata!! Mõlemad kobisid ikkagi kiiresti püsti ja liitusid uuesti tantsuga, mis ei olnud samas hetkekski katkenud. Oskaril oli igatahes üks külg üleni murune ja siis me naersime veel rohkem. Väljapeetud mõisatantsust polnud just palju järel. Ja siis liideti tantsuga Kapten Trummid, et oleks ikka ühistants, ja see tegi asja VEEL kaootilisemaks. Konkreetselt igal ajahetkel oli ringi keskel kolm kuni kuus segaduses inimest siblimas. See meenutas juba rohkem neid ringmänge kui perekonnavalssi. Ja kes olid ringi peal, üritasid paarilisi leida, ja kogu aeg keegi jäi üksi, ja siis need jooksid üle ringi üksteise juurde, ja me lihtsalt röökisime naerda. Mul ei ole õrna aimu, mida publik pidi kogema. Igatahes oli see kõik täielik kaos ja imeliselt naljakas. Sellega oli siis meie kontsert lõppenud. Kogunes ring, et arutada, mis juhtus?? Ja kõik hakkasid muljetama, mis neil kontserdil toimus. Ma ütlesin, et panen pärast kontori püsti, kus kõik saavad rääkida, mis seiklused neil kontserdi ajal olid. Art ütles tasakesi, et temal tuli tantsides pastlast varvas välja. See oli viimane piisk, nüüd me naersime juba pisarates. Art oli päriselt tantsinud nii, et pastel oli küll jala otsas, aga suur varvas pastlast väljas. Sellest on pilt ka ja see on laagri parim pilt.

Laagriblogi X: Epiloog

Kontserdile järgnes pildistamine. Koroonaga on jäänud tegemistesse nii palju pikk paus ja liikmeid ka vahetunud, et hädasti on vaja uusi promopilte. Näiteks tulevasel Saarepeedi esinemisel oli korraldaja välja kaevanud foto aastast 2015. Me palusime luba pilti vahetada ja saatsime uue - aastast 2018. Ühesõnaga väga oli pildistada vaja. Eelmisel aastal tegime selle vea, et me ei teinud eraldi Maatasa pilti. Kõik kõige paremad kaadrid olid koos laagri meeskonnaga, mis iseenesest on ju tore, aga pole kindel, kas näiteks Halliki ja Tarmo soovivad iga kord meie reklaamfotodel olla. Niisiis korraldasime sel aastal nii, et alguses kõik koos, ja siis ainult Maatasa, aga see kukkus veidi naljakalt välja, sest Tarmo ja Liia ja Laura pidid varem ära minema, nii et me lihtsalt ajasime Kaia pildilt ära. Hea, et see siis ikka tehtud sai. Kui mõisa ees oli pilt tehtud, oli mõnedel soov teha rühmapilt ka lilleaias, sest seal on lahedad põõsad. Palun vabandust, aga hiiglaslik ümmargune roheline laik keset paraadpilti ja inimeste peanupud vaevu sealt paistmas ei ole võibolla päris see. Üritasin, mis ma üritasin, aga minu arust me ei saanud lõpuks sealt pilti. Ma ei ole küll jõudnud veel fotosid vaadata, aga hiigelpõõsad, pooleldi päikeseline valgus ja Kalver üle ääre kukkumas ei tundunud liiga paljulubav. Üldse Maatasa pildistamine on hirmus kaootiline tegevus ja väljakutse, aga küll ma selle kunagi selgeks saan.

Järgnes viimane õhtusöök pidulaua taga. Mõned läksid otse sööma, aga mina piilusin esiteks, mis söögiks on ja nähes punast peedisalatit ja ohtralt muud lödistamisvõimalusi pakkuvat, otsustasin enne rahvariided ära vahetada ja jõudsin seega hiljem, suurem osa rahvast oli juba läinud. Siiski oli pooleli arutelu, kas jõuab käia poes jäätist ostmas, sest kohe oli koristusaeg. Tegime kokkuleppe, et ma koristan praegu nende eest, kui nad mulle ka jäätist toovad. Ise ei jaksanud küll enam kuhugi minna. Jürgen oli vist ka väsinud, igatahes ta uuris, kas saaks koos tehnikaga Meelise auto peale - et minna mõisast ööbimiskohta.

Esimest korda lõpetasime laagri samal õhtul. Varasemalt oleme veel koos tähistanud ja siis lahkunud järgmisel hommikul, aga seekord oli plaanis hakata pärast sööki kohe pakkima ja koristama, mis minult vähemalt nõudis küll palju tahtejõudu - pingelangus ja väsimus ja rammestus tabasid kõik korraga ja käed olid ka üllataval kombel tõstetest väsinud. Nii et minu pakkimine nägi välja nii, et panin muusika mängima ja askeldasin seal üksinda, iga natukese aja tagant põikas sisse Britt, kes ei jõudnud ära imestada, et ma ei ole ikka kuhugi jõudnud ja kui ma palusin toetavaid kommentaare edusammude ja hetkeseisu kohta, tuli vastuseks ainult "Nooo.. Ütleme nii, et olen paremat näinud." Tahaksin enda kaitseks öelda, et lisaks enda asjadele oli mul veel väga palju mingit ühistegevuste kraami, oma isiklikku kola oli pigem vähe! Aga kõik see kokku oli paras hullumaja küll. Vahepeal tulid Kapten Trummi tüdrukud kontrollima, kuidas meie voodialused elavad. Roomasid siis seal väga hoogsasti, ei leidnud midagi. Üks tegelane roomas põrandal veel. Kohtusin nimelt öösel mingi mardika või asjaga, kes ronis minu padja servale, sealt vaatas mulle järele.. Lõin ta sel hetkel ehmatusega ikkagi voodist välja, aga ta oli nüüd uuesti välja ilmunud, aga oli kummuli jäänud. Britt ütles, et nii ei sobi. Et ma löögu ta maha või keeraku ümber, aga nii ei saa. Britt keeras ta siis ise ümber ja siis me seal kolmekesi toimetasime, mina ja Britt oma voodite juures ja mutukas keset põrandat roomates.

Vahepeal tuli chatti sõnum, et jäätised sulavad! Aga need sulasid koolimajas, mis on ju nii kaugel ja kuhu mul polnud üldse asja. Aga hakkasin siis sinna suunas kõndima, ja tee peal jooksis juba vastu Liisa, jäätis näpus. Ma mõtlesin, et Liisal on ööbimiskohta asja ja siis ühtlasi võttis kaasa või midagi, aga kohe kui sai jäätise mulle üle antud, keeras hoopis otsa ringi ja lippas kooli tagasi. Nii armas, aitäh! Ööbimiskohas toimetas veel Art, kes tegeles uksesiltide pildistamisega. Mul oli sama mõte, kuigi mul olid tegelikult juba kõik pildistatud peale Halliki ja Külli toa, sest nende silt ei jõudnud kuidagi uksele. Muidu oli neil väga tore silt, nad nimelt otsustasid, et nende toa nimi on "Normaalsed inimesed", aga nad usaldasid sildi tegemise KT poistele, mistõttu nende silt samas väga normaalne ei tulnud. Kõndisin mööda koridori edasi ja silma hakkas Meelise ja Hendrikute tuba ja muigasin, kuidas esimesel õhtul oli järsku poistel minu toas koosolek, kuidas oma silti teha. Kõik kõvad matemaatikud, mõtlesid, et teevad mingid head võrrandid sellega seoses, et neil on kaks Hendrikut. Ja võiks üldse olla iga päev erinev ka, et alustaks näiteks hästi lihtsast, ja kirjutasid siis uksele Meelis + 2xHendrik. Ja mis keeruline kunst siis viimaseks päevaks oli? Ikka see sama, midagi polnud muutunud. Köögist leidsin ees Vija, kes väga heatujuliselt pesi kraanikausis oma seljakotti. "See on küünaldest nüüd mesilasvahaga koos." Ühesõnaga kõik askeldasid toredasti ja olid heas tujus.

Varsti oli kogu asjade hunnik õue veetud ja aeg laagri lõpetamiseks. Tuli raporteerida, kas kõik koosseisud on kohal ja kui palju inimesi igast koosseisust. Selgus, et oleme suuri kaotusi kandnud ja mõnes koosseisus olid pooled puudu, kes olid juba koju läinud. Tegime siiski ühispildi ja lugesime laagri lõpetatuks. Bussi asjade pakkimine käis kiiresti, kõik olid hirmus agarad. Minule avaldasid muljet Kapten Trummi lapsed, kes nii krapsakalt tingimata kõige raskemaid asju tassisid. Aga eks suured toimetasid ees ja väiksed järel. Igatahes töö oli kiire, aga mitte väga korralik - bussijuht pani pakkimise hindeks kolme ja leiti, et see on veel leebe.

Arvasin, et kõik jäävad nüüd tasakesi magama, aga vastupidi! Nii lärmakat bussisõitu pole olnudki! Kõik olid elevil ja lõbusad ja naersid ja jutustasid ja laulsid. Palju elevust pakkus imekaunis suur ja kollane kuu, mis aegajalt nähtavale ilmus ja kõik proovisid sellest head pilti saada. Eriti usinad olid muidugi jälle Trummid, kelle jaoks see sisustas kogu reisi. Iga kord, kui kuu nähtavale ilmus, läks suur kisa lahti ja tehti hästi palju pilte. Välguga. Ja kõik edastati muidugi Hallikile, kellel on nüüd hästi suur kollektsioon udukogusid. Mulle meeldisid eriti Kalveri pildid, mul isegi õnnestus tema telefonist kaks tükki endale meilile saata väga suure vaevaga. Kuu oli hea tahtmise puhul aimatav, aga sõidu ajal välguga klaasi vastu tehtud pildilt leidis palju muud huvitavat.

Tagumine pink laulis vahepeal tuhat tänu, liitusid teisedki, oli kaunis, ja siis küsis Kalver ülivaljult "Kas teil pole külm või??". Vahepeal oli kuulda ka alternatiivseid sõnu, mis käisid umbes, et "üks raulmarkusvaiksoo ootab mind" või midagi. Sain aru küll, et see on seotud sellega, et järgmisel hommikul 6.20 pidime osade maatasalistega minema Viru folgile Markuse lavastusega seoses ja sõnad jätkusidki umbes, et "kell viis pean üüleees ärkamaaa, ja rongi peale minema, ja edasi veel Tallinna, ja Tallinnast siis Käsmusse" jne. Aga mind hakkas huvitama ja küsisin Oskarilt täpsustust, kas raulmarkusvaiksoo on see, kes tuhat korda tänab, või see sipelgas rännukotil. Oskar ütles, et ta tegelikult ei saa ise ka aru. Viru folk igatahes oli ka väga seiklusrohke ja sellest kirjutan kindlasti hiljem.

Ühel hetkel jäi buss tee äärde seisma, ma ei tea siiani, miks. Keegi tegi nalja, et oleme kohal! Mille peale võeti loomulikult kohe üles Tartu marss ja terve buss laulis selle kogu kõrist lõpuni kaasa. Liisa ütles, et selliste hetkede pärast talle juba Maatasa meeldib. Mulle ka.

Laager Olustveres (VII ja VIII osa)

 Laagriblogi VII

Igal aastal on tunne, et seekord olid eriti head etteasted, aga seekord olid ERITI head! Traditsiooniliselt alustas õhtut õpetajate etteaste oma tuntud headuses. Lavale sättides olid esinejad ise juba naerust pisarates ja sebimist ja segadust nii palju, et publik küsis "Kas käib juba või?" ja ega kui ükskord asi siis päriselt algas, ei saanud midagi selgemaks. Kostüümid olid korralikud (neil olid mütsid!) ja õpetajatele kohaselt oli muidugi tegemist väga kõrgetasemelise muusikalise etteastega (nad laulsid ja mängisid algul eri helistikes ja alustasid siis uuesti). Võis aimata, et tekstiloomele oli palju aega kulutatud, aga ühtlasi võis aimata, et muule selle võrra aega ei jäänud ka. Õpetajate variandis tulid preilit kosima muusikud järjest ükshaaval, niisiis saime veel palju võrratut pillimängu kuulata. Neiu südame võitis Tarmo kehastatud jauramimängija, mis oli muidugi mõistetav. Kaunis!

Tuule meeskonna etteaste algas ühise lauluga (kusjuures valsiloost oli tehtud hoopis 2/4 laul!), ja lõppes sellega, et Tuule jooksis hooga vastu seina. Vahepeal jõudis laval käia veel president, oli vihjeid perekonnavalsile ja Kaia balletitundidele ja ka sellele, et "mõisatants on, härrad panevad ikka käe selja peale", oli ampsuaeg ja mečei hiline ja palju muud toredat ja äratundmisrõõmu pakkuvat.

Meie meeskond kandis ette saate "Vallaline mõisapreili". Päris kindel ei olegi, kuidas me sinna jõudsime, aga samas, kui on üks kaunitar ja palju kosilasi ja klassis õpetaja laual on palju roose, tundus see ainuõige valik. Mõisapreili Leenu käe eest konkureerisid talupoeg Kiril, mõisahärra Reemets ja James Bond (kes oli väga Marleeni nägu). Tantsu- ja laululahingus sai kuulda ja näha nii balletti kui rahvatantsu kui kurgulaulu kui nublu loomingut. Lõpp tuletas meelde Kalverile ja meile kõigile olulist õppetundi: kakelda ei tohi.

"Mehine, prints, vuntsidega, suurepärane kalamees." Need olid Meelise meeskonna Aidapapa tingimused kosilasele. Aga kosilane tingimustele sugugi ei vastanud, oli könn mis könn. Järgnes terve muinasjutt, kus maadeldi karuga ja käidi nõia juures ja saime osa imelisest muutumisest könnist kunniks. Kostüümide puhul mängis oma osa ka see, et meeskond tõmbas loosiga oma peaks meisterdamisklassi.

Vija meeskonna kosilane, kelleks oligi loomulikult Vija, pakkus neiule, kelleks oli loomulikult Art, et ta pole küll rikas, kuid tal on suurepärane lauluhääl. Järgnes aga üks hirmus möirgav kurgulaul ja papa Kalver sai korduvalt kosilast taga ajades minema saata. Lõpuks leiti sobiv kosilane ja preili Art paluti ka tantsule, kuid oh õudu! Veetleva pealispinna all peitis end samune kurgulaulik! Kuulsin, et meeskonnatöö sujus ka hästi. Kalver küsis, kas kaabut kandes käivad kõrvad sisse või välja. Et otsest vastust ei tulnud, jättis välja. Art olevat rahulikult pool tundi vaikselt olnud ja teatas siis: "Ma võin see tüdruk olla." Suurepärane otsus.

Maarja meeskonnas oli preiliks valges rahvariides pikkade lokkidega nägus neidis Oskar, kes väga graatsiliselt jalg üle põlve toolil istudes mandoliini mängis ja muudkui kosilasi ära põlgas. Mõistetav ka - mis kosilased need Teet, Tiit, Toot ja Tuut ka on, mõni käib tantsuklubides tantsimise asemel nurgas istumas! Preili valis hoopis Tiiu.

Viimase õhtu puhul oli muidugi elevus suur ja niipea magama ei mindud. Kõige põnevam aktsioon toimus ilmselt köögis, kui Oskar üritas popcorni teha. See tõesti OLI terve aktsioon. Juhendajaid oli palju, sh Tuule, Meelis, Laura ja Jürgen. Esiteks oli vaja mikrolaineahi õigesti seadistada, ja seda tegid juhendajad kuulmise järgi ("mhm, nüüd kõlab õigesti"). Võibolla ei oleks pidanud, sest esimene katse ei olnud väga tulemuslik. Oskar võttis paki välja ja see ei olnud kuidagi paisunud, see oli nagu vaakumis ja seda sai tirida sisse-välja nagu mingit lõõtsa ja see iseenesest oli väga lõbustav. Siis oli diagnostika voor ja arvati, et asi on selles, et pakk ei keerelnud õigesti. Katse kaks. Vist tuleb öelda, et oli edukam, sest popcorn küll valmis, aga kõrbes totaalselt ära ja kui pakk avati, siis see lihtsalt suitses. Kartsime suitsuandurit ja kamandasime akna peale, niisiis jätkati paki avamisega akna peal kõõludes ja pakki õues hoides. Asi suitses väga kaua ja see kõrbenud ja põlenud lõhn jäi kööki ja meie riietele laagri lõpuni. Vahepeal jõudsid kööki muidugi ka Oskari peokaaslased, kes ei suutnud ära imestada, et tal sellega nii kaua läheb. Aga varsti oli kausitäis valgemat ja mustemat popcorni täis ja pidu võis alata.

Ka lapsed olid elevust täis. Traditsioonilised õhtulaulud said lauldud, ja Kalver jäi jälle magama, aga siis olid kõik püsti ja erksamad kui kunagi varem. Kalver ja Kiril käisid muudkui köögis uudistamas. Sõin mina vaikuses võileiba, kui mulle vaatas otse silma surmtõsine Kalver, endal veel etendusest joonistatud vuntsid ees, ja ütles: "Valetada pole ilus." Tüdrukud jooksid ringi ja küsisid, kes tahab kanepi hambapastat?? Andsime lastele märku, et öörahu on ja nad võiksid magama minna. Selle peale patsutas Kiril mind lohutavalt õlale. Siiski, toimiv metoodika oli see, et lastele öelda "10 sekundit ruumist lahkumiseks! 10, 9, 8..." ja millegipärast nad päriselt kõik kuulasid ja viie sekundiga olid kõik läinud.

Seiklesid ka Halliki ja Külli, aga mitte majas sees. Neil õnnestus end majast välja lukustada ja tahtsid tuppa saada, aga seda nad muidugi ei öelnud, vaid saatsid maatasa chatti pildi maja aknast, ja ühe uduse selfi endast. Vija luges õigesti välja ja lasi nad tuppa. Halliki kommenteeris, et Vijal hakkas neist kahju. Tahaksin võtta hetke, et selgitada, et ma olin ka minemas neid tuppa laskma, aga pean tunnistama, et enne kui mul kahju hakkas, oli mul väga kaua väga naljakas, sest järgnev vestlus ei tekitanud esialgu liiga palju kaastunnet.

Kell on 23.48.

Halliki: "Mis teed?"

Mina: "Kirjutan"

Halliki: "Ma külligs õuesmuksblukus"

Järgnes pilt aknast.

Tavaliselt olin igal õhtul pärast öörahu veel mõned tunnid köögis arvutis kirjutamas ja enamasti seal peale minu kedagi ei olnud ka, ainult Külli jalutas vahel läbi ja küsis pool üks öösel, kas ma tahan kohvi. Seekord oli aga köögis nii palju meeleolukas, et kirjutamine sugugi ei sujunud ja kolisin vaikselt oma tuppa. Selgus, et ma ei ole sugugi ainus, kes öösel kirjutamisega tegeleb - mulle kirjutas Vija ja küsis, mis meie räpiloo metronoomitempo on ja jagas avastust, et "närsakas" (tolle Tarmo lehe esimesest tekstist) tähendab "sitke", "kalts", "näru", "kehv", "vilets".

Laagriblogi VIII

Viimasel hommikul äratasid õpetajad. Nende äratust ma pärast neid sassis koosseise natuke kartsin, lihtsalt üldse ei oska aimata, mis sealt võib tulla. Aga äratas hoopis väga mõnus mahe kahe flöödi muusika ja see oli tõesti väga kaunis, ja kui uks avati ja ma olin valmis telefoniga etteastet jäädvustama, ei sisenenud keegi. Nad lihtsalt mängisid koridoris ja mitte keegi ei tulnud minu unist nägu vaatama, vaid lasid rahus olla. 10/10.

Viimane päev oli tegus ja möödus üsna kiiresti. Hommikuringi seekord ei olnudki, sest samal ajal oli ette nähtud rahvariiete korrastamise aeg. Paljudel liikmetel ei ole oma “isiklikke” maatasa rahvariideid ja nii mõnigi laagriline kandis rahvariideid üldse esimest korda (või vähemalt esimest korda algklassidest saadik) ja siis oli vaja veidi otsida ja klapitada. Köögis oli siiski ka paras kamp arvutis tööd tegevaid inimesi ja meie kuulasime ikkagi ühiselt muusikat ka. Ja läbi chati saime kaasa elada ka rahvariiete korrastamisele, kui ühel hetkel ilmus sinna pilt Jürgenist Halliki antud imepisikeses särgis, mis minu arust oli TÄPSELT nagu see hetk Shrek 2 filmist, kus Shrek esimest korda inimeste riideid proovib.

Järgnes Tarmo tund, kus oli veidi aega “suurte” lugusid läbi teha. Läks päris hästi, kuigi ma ikkagi avastasin veel noodist mingeid asju, mida ma olin valesti mänginud. Seejärel jäeti meid omapäi harjutama, et Tarmo saaks remmelitega nende lood läbi teha. Harjutasime Tarmo asju ja siis harjutasime kalamehe laulu. Juhtus see, et kippusime unustama alguse instrumentaali ära ja sellest tuli suur vestlus, et tahvlil on tegelikult skeemi peal kirjas INST ja kõik on õige. Harjutasime veel ja jätsime meelde, et alguses on instrumentaal. On.

Edasi kohtusime remmelitega ja harjutasime ühislugu, milleks oli “Ära ilmas valu kaeba”. See oli minu jaoks tore üllatus, sest tegemist on looga, mida Tarmo õpetas meile esimeses laagris Toolsel, aga tol hetkel mingit mega seadet sellele ei teinud. Lugu ise mulle väga meeldis, selline nunnu valsike, aga natuke ebastandartne ja toreda kiiksuga. Ja kuna mulle viimasel ajal tundub, et me peaksime oma valsirepsi laiendama, pakkusin just esimesel laagripäeval välja, et võiksime selle meelde tuletada. Üldse ei teadnud, et Tarmol sellega mingi plaan oli! Aga teisipäeval, kui meid ei olnud kohal, oli sellele ümber tekkinud imeilus veidi nostalgiline seade. Pihlapid said nüüd siis ühe prooviga lehest lugeda ja natuke oli selle võrra segane, aga iseenesest hästi tore lugu ja tahaks kindlasti sellega nüüd rahulikult tööd edasi teha. Teine ühislugu oli “Kui elukell kolmkümmend lõi” ja see tekst oli siis nüüd naise vaatenurgast. Et oled kolmkümmend, ja veel üks noormees lilli tõi, või midagi taolist. Praegu ei mäletagi, mis alatooniga see oli. Et kas pigem selline “olen hirmus vana ja ainult üks veel tõi lilli” või hoopis “olen küll hirmus vana, aga IKKAGI toodi veel palju lilli”. Ma otsustan teise kasuks, pole see elukell siin ka liiga kaugel varsti enam.

Pärastlõunal ootas meid ees tantsutrenn Kaiaga, või õigemini lavaproov esinemiskohas, milleks oli mõisaesine plats. Kaia palus tulla juba nendes jalanõudes, millega on plaanis esineda. Noh, võrreldes koolimaja põrandaga oli nüüd veidi ekstreemsem pinnas. Plats oli pisikestest ebatasastest kiviplaadikestest ja kallaku peal. Seega igasuguseid pöördeid ja kiireid valsse oli väga tüütu teha. Õnneks meil muidugi mingeid liiga keerulisi tantse kavas ei olnud, ja ma sattusin üldse kokku Kermoga, ja meil oli kogu aeg see kahe vahetussammuga "vanainimeste valss", nii et meil tegelikult läks täitsa hästi.

Järgnes vaba aeg kontserdi ettevalmistusteks ja rahvariides pildistamine. Mäletan juba eelmisest aastast, et sellega läks lõpuks jube kiireks, nii et reklaamisin välja sellise mängu, et kes esimesena rahvariidesse saab ja minuni jõuab, on võitja ja minu parim sõber. Hendrikud võitsid. Õigemini Matvejev oli kõige kiirem, aga läks pillile järele ja siis oli juba Vija ka olemas. Läksin siis oma parimate sõpradega õue.

Pildistasime sealsamas mõisa lähedal pargis, pillidega ja ilma, üksi ja mitmekesi. Mõisa ees toimus paralleelselt heliproov. Remmeli poisid leidsid kuskilt hobused. Mõtlesime, et kui küsida, saaks kindlasti koos pilti ka teha. Oskar jooksis neile järele ja naases kahe hobuse ja ratsanikuga ja minu ülesanne oli nüüd kogu rongkäik kuhugi heasse kohta juhatada. Väga kaugele ei tahtnud neid nagu vedada, aga saime pilte teha küll ja Nässu ja Codex olid väga kannatlikud modellid. Eelmisel aastal Toilas õnnestus mul päriselt igast laagrilisest soolopilte teha ja lisaks veel hästi palju erinevaid, mida olen nüüd aasta jooksul palju saanud sotsiaalmeedias kasutada. Kusjuures peaaegu kõigile leidsime veel erineva tausta ka, väga edukas sessioon oli. Seekord oli natuke kaootilisem. Mul tekkis ikkagi palju hetki, kus mul ei olnud kedagi võtta, ja samas Vija sattus kuidagi väga mustmiljon korda kaamera ette, ja need, kes tulid, olid kuidagi väga ülemeelikus tujus ja noh eks te varsti näete, ja siis olid kuskil hobused, ja siis kõige lõpus ilmusid muidugi kõik kapten trummid korraga, kes tahtsid hüppepilte teha. Lõpuks oli igatahes seis selline, et kogu Maatasa oli ilusti mõisa ümber ja rahvariides ja publik kogunes ja pool tundi oli kontserdini, ja mina olin veel täiesti riietumata. Nii et kõiki ma lõpuks pildile ei jõudnudki püüda, läksin hoopis kiiresti riietuma. Tee peal kohtusime mingi tädiga ka, kes küsis, et mis siin toimub. Ütlesin, et varsti on kontsert siinsamas mõisa ees ja võib kuulama tulla. Tädi lubas tulla, ja tuli ka! Heliproovi ma lõpuks ei jõudnudki, aga õigeks ajaks kohale ja valmis küll. Õhtu oli ilus, Maatasa oli ka ilus, ja lõppkontsert võis alata.

Laager Olustveres (V ja VI osa)

 Laagriblogi V

Oli Maatasa päev. Maatasa kõige vanemate koosseisul ei ole endiselt nime. Esimeses laagris kutsusime end Ürgleigarite kombel Ürgseteks ja see jäi päris kauaks käibele. Vahepeal olime mingi kontserdi raames Tasased. Sel aastal oli Halliki päevaplaanis meie nimeks pannud lihtsalt Maatasa, aga kõnekeeles levis edukalt ka nimetus “Ülejääk”.

Pidasime äratuskoosoleku eelmisel õhtul peotoas nr 2. Peotuba nr 1 oli Tuule ja Maarja ja Helena tuba, aga ma saan aru, et seal oli tegelikult üsna vaikne. Niisiis peotuba nr 2 oli Meelise ja Hendrikute tuba. Ja mingil õhtul oli peotuba üldse remmelite juures.

Koosolekut pidades arutasime, kuidas meile meeldiks ärgata, ja kuidas üldse mitte ja kas ja mida peaks laulma. Kuidagi jõudsime selleni, et ilmselgelt ainus loogiline ja päriselt tore hommikul lauluga äratamine käib sünnipäevalauluga. Kellelgi laagris küll sünnipäeva ei ole, aga mis see loeb. Õnnitleda võib ju ikka, ei pea sünnipäeva puhul. Igatahes jagasime omavahel ülesanded ära ja tegelesime õhtul ettevalmistustega ja hommikul kogunesime siis uuesti peotoas.

Jürgeni ülesandeks oli poest tort tuua ja kui hommikul peotuppa kogunesime, leidsime eest Jürgeni voodi peal istumas ja tordil küünlaid süütamas. Hiljem Jürgen rääkis, et torte poes lihtsalt üldse ei olnudki ja ta siis proovis vähemalt ümmarguse koogi leida, et oleks tordim. Minu arust oli. Tuule ja Maarja meisterdasid ja joonistasid öösel kõigile ka nimelised õnnitluskaardikesed. Alguses mõtlesime, et jagame omavahel töö ära ja Vija ütles, et temal juba on idee, kuidas ta teeks. Lõpuks jäid kaardid ikkagi tüdrukutele joonistada, Vija idee aga sai ka rakendatud - kaartide tekstides olid mõned S-tähed tagurpidi ja mõned sellised lapselikud kirjavead. Ja siis olid loomulikult meil veel pillid kaasas ja kommi ka.

Toad käsime läbi ükshaaval, kusjuures läksime enne tuppa ja panime ukse kinni ja siis laulsime. Toad on üsna helikindlad ja lootsime, et nii ei riku üllatust teistele ära. Ühesõnaga süsteem oli järgnev - läksime tasakesi keset tuba, Jürgenil oli käes tort põlevate küünaldega, laulsime ühe korra sünnipäevalaulu ja jagasime kõigile ühe kommi ja nende kaardi ja siis läksime järgmisesse tuppa. Laste tubades lapsed päriselt magasid ja olid päriselt laulust segaduses ja see oli väga armas. Ja inimeste näod läksid kommide ja kaartide peale palju lahkemaks, see oli ka tore. Millega me küll üldse ei arvestanud, oli see, KUI kiiresti need küünlad ära põlevad. Viimases toas polnud küünaldest enam palju järel ja vist juba sulatasime neid küünlaaluseid. Terve tort oli igatahes pärast küünlavaha täis, aga Jürgen eemaldas selle sealt osavasti ja tort söödi ära ikkagi, kuigi mõni otsustas igaks juhuks loobuda. Pärast küünalde puhumist oli koridoris tükk aega küünlalõhna, oli täitsa sünnipäevahommiku tunne küll.

Hommikusöök oli elevust täis, sest levisid jutud, et Halliki oli kokad ette võtnud ja oli oodata võileibu! Ja oligi nii! Ja millegipärast olid aknalauale pandud ka lõunased supikausid, aga selle üle rõõmustasime ka, sest neid sai edukalt kasutada kohvitassidena. Muidugi selleks ajaks olid kõigil ka omad varuplaanid juba olemas ja toimimas. Britt näiteks käis öösel mune keetmas, Oskaril oli oma toas piima ja krõbinaid. Teine asi, mis elevust tekitas, oli küünalde meisterdamise õpituba, kuhu läksid kõik lapsed, aga liitusid ka mõned suured. Tuulel tekkis korraks mure, et kus see on ja kuidas see üles leida, aga lohutasime teda, et esiteks on asi väga lihtne, vaja minna lihtsalt sinna, kus viimati käisime mesitarusid vaatamas, aga ühtlasi Kapten Trumm koguneb 9.45 maja ees ja võib nendega sappa võtta.

Kes meisterdamas ei olnud, olid hommikuringis muusikat kuulamas ja meil oli väga tore. Eriti tore oli see, et saime läbi sõnumite osa ka meisterdamisest, mis osutus üllatavalt sündmusterohkeks. Meisterdajad olid nimelt sattunud koolipinki kuulama loengut mesilastest. Asi oli tõsine ja küllalt hirmutav - klassi ees oli tädi, ja tädil oli ekraan, ja ekraanil olid pildid mesilastest ja räägiti teemadel nagu mesilased ja mesinik, taru tüübid on muutunud, mesilasema on auväärne jne. Meisterdamist ei paistnud. Tuule saatis loengust pilte ja need olid väga värvikad. Lisaks tädile ja ekraanile ilmestasid olukorda projektori küljest alla rippuv kärbselint ja laua peal magav Marten. Halliki nägi seda ja leidis, et tuleb minna päästeoperatsioonile ning asus kohe teele. Kuid nii lihtsalt asi ei lahenenud - järsku ilmus maatasa chatti palju pilte olustverest ja Halliki ütles, et ta on kadunud. Küsimusele, mis on õige suund, tuli vastus, et tuleb minna lehmade juurde. Halliki aga nägi ainult hobuseid.. Selle aja peale, kui Halliki lõpuks kohale jõudis, oli alanud ka meisterdamine, mis kujutas siis endast kolmnurkse mesilasvaha tüki rullimist, mille tulemusena tekkisid tigutorni meenutavad küünlad.

Maatasa chatis toimus üldse palju huvitavat. Ühel hetkel käis arutelu võtmete üle, siis saatis halliki remmelile sõnumi kell 13.51, et kohtume 13.16. Küsimusele, kas ta mõtles tegelt 14.15, vastati jaatavalt. Ja siis ilmus üldse screenshot snapchatist, kus Halliki konto alt võis näha kaunist habemega filtriga selfit ja selle tagant võis aimata Kalverit. Halliki vastas selle peale, et kui nüüd rääkida, mida Kalver täna õppis või lubas, siis ta lubas, et ei saada oma portreed Halliki sõpradele edasi.

Laagriblogi VI

Tarmo tunnis viimistlesime õpitud lugusid. Üks lugu koosnes kolmest Suure-Jaani loost, kaks torupillilugu ja üks sarvelugu. Tarmole omaselt olid harmooniad küllalt krõbedad ja esmapilgul segased (kindlasti aitas kaasa ka see, et alguses oli järgnevusest üks Am akord puudu ja selle võrra kogu asi nihkes ja keegi, sh helilooja, ei saanud aru, mis toimub) ja kolmeduurilugudeks neid kindlasti nimetada ei saa. Akorde oli palju ja need vahetusid kiiresti. Vahepeal, kui endal mahti, üritasin pilku peal hoida ka teistel liikmetel, eriti nendel uutel, kes on oma pille õppinud konkreetselt paar kuud. Aga kõik olid hirmus tublid ja asja sees. Matvejev tuli ühel õhtul minu ukse taha kandle ja noodiga ja küsis väga konkreetselt: "Mind huvitab, palju üldse Tarmo teostest kandle peal mängitav on." Asi lõppes põhjaliku muusikateooria tunniga. Keset proovi Vija poole vaadates tundus, et iga akordiga kaasnes ka erinev grimass, ja akordid vahetusid ju väga kiiresti. Kui küsisime, kuidas tal selle akordirägastikuga läheb, vastas Vija rahulikult: "Mul on raske, aga ma kaifin."

Teine lugu oli üks rahvalaul, mida kunagi ammu maatasalistega regilaulutoa raames laulsime, "Vai vai vai et võtaks naise", aga Tarmo juures oli sellest saanud parmupilli-reggae, nagu ta ise seda kutsus. Meil käis tõesti mõnus muhe reggae põhi ja saime kõik soolosid peale mängida. Ja siis ta teatas, et Hendrik Vija teeb siia nüüd räpisoolo. "Mõtled õhtul või räpid kohe? Sellised valikud ongi." Ega Vija ka võlgu jäänud, ütles, et võib mõelda küll, kui see tundub sobilik, talle endale tundub lihtsalt väga lamp. "No see ongi lamp!" pani Tarmo vastu. "Mis tekst see on - võtan naise, kukub tulle??" Seega oli otsustatud, et Vija hakkab räppima. Kui pikalt siis? Tarmo jäi mõttesse. "Tõnkõngõgbõg, tõkõbkõgõlg, tõkõkõdõgõgõf, tõhõdõsõõaõsg - kaheksa."

Mulle meenus praegu üks ilus Oskari tsitaat hommikusöögilauast, kui oli arutelu, kas minna küünlaid tegema või hommikuringi muusikat kuulama ja Oskar otsustas muusika kasuks. "Küünal ei ole permanentne, ta sulab ära, aga muusika jääb sulle pähe."

Ja kui veel söögilauamõtetest rääkida, oli üheks suuremaks meelelahutuseks see, kui Tuule ütles, et Eestis on 852 lehma, kelle nimi on Tuule, ja seejärel me lugesime, mis nimesid ja mis esinemissagedustega veel lehmade seas leidub. Tuule oli selle poolest ka huvitav, et inimesi, kelle nimi on Tuule, on Eestis ainult 110, nii et temanimelisi on lehmade seas pmst kaheksa korda rohkem kui inimeste. Aga väga toredaid nimesid oli veel. Näiteks on olemas 13 lehma nimega Eputrilla. Esindatud olid ka Selver, Rimi ja Maxima. Sellest kujunes omamoodi mäng, et prooviti pakkuda populaarset lehmanime ja Tuule vaatas, kui palju neid siis on. 17 Gloobust, 25 Hernest, 155 Kakukest, 81 Kaunitari, 14 Kleopatrat, 407 (!) Käbi, ainult 29 Lehma, 11 Lusikat, 14 Naksitralli, 280 Madonnat, 74 Nutellat, 31 Sipelgat, 4118 Mustikut..

Õhtu oodatuim osa oli loomulikult Sassis koosseisud. Kogunesime koolimajas, kus meid jagati meeskondadeks. Ülesandeks oli seekord üks mõisalauludest. Sõnad rääkisid sellest, et üks ilus mõis oli Eestimaal, ja seal oli mõisapreili, kellele tulid kosilased, ja meie ülesanne oli siis mõelda, kes tuli kosima ja kuidas see kõik lõppes. Tõmbasime loosiga ka klassid, mis osutus oodatust raskemaks, sest kirjutaja käekiri polnud loetav. Igatahes lõpuks saime meeskonnad ja klassid jagatud ja pusimine võis alata.

Minu meeskonnas olid Leenu, Sander Reemets, Marleen ja Kiril ja nendega oli hirmus tore. Esiteks muljetasime lihtsalt koos, mis laagris on toredat toimunud ja panime kirja hästi palju märksõnu, ja selle põhjal hakkasime siis vaatama, mis neist teha saab. Kui sisu enam-vähem paigas, asusime loomulikult kõige olulisema osa juurde - kostüümid. Kõik meie asjad olid muidugi teises majas, nii et tekkis väike tööjaotus. Mina jäin kooli stsenaariumit kirjutama, Sander läks lastega asju tooma. Palusin tal tuua mõisapreilile minu aknalaualt pikk musta põhjaga seelik, millel on pruunid lilled. Sander ütles, et saab tehtud. Tagasi jõudes laotasime siis saagi laiali. Vaatasin, et toodud oli küll tõesti musta põhjaga seelik, aga valede lilledega, st mitte see, mida mina mõtlesin ja see oli natuke lühike selle jaoks, mis mul plaanis oli. Aga no arusaadav eksitus ja pole hullu ja pole üldse nii oluline ka, sobib hästi muidugi, ma ei öelnud midagi. Aga siis Sander ütles, et ta peab ühe tiiru veel käima, nii et ma siis ütlesin, et tegelikult ta võiks samas siis uuesti seelikut jahtima ka minna, et see tegelt pole see, mis ma silmas pidasin. Sander väga naeris ja ütles et jaa ta isegi nägi seda teist ja mõtles, kas see oli õige, olgu peale, saab muidugi, selline pikk must pruunide lilledega siis onju. Ta tuli tagasi üleni musta seelikuga. Rohkem ma igatahes kedagi oma pruunide lilledega ei kiusanud ja mõisapreili sai kaunisti riidesse ja teised ka. Me kahjuks ei jõudnud valmis teha musta kikilipsu James Bondile, aga teadke siis, et see oli meil plaanis. Traditsiooniliselt käis lõpus ka lisaaja kauplemine, ja kui see oli ka läbi saanud, ootasime veel PÄRIS kaua juhendajate järel, kes sugugi ei saanud ja ei saanud lõpetatud. Aga iseenesest oli oodata ka tore ja vahva oli aimata, mis tegelased mängus olid ja vaadata erinevaid mõisapreilisid, kellest üks oli näiteks Oskar ja teine Art. Suurest igavusest hakkasime ajaviiteks laulma seda laulu, et "Mu papal oli rikas põõõld, ta kinkis mulle…?" ja siis igaüks saab öelda mingi looma ja siis see kett järjest kasvab. Lõpuks oli seal midagi umbes, et "Haugu mu koera, ammu mu lehma, nohise mu siili, naera mu Tuule, kiri mu kukeluke". Asi lagunes vist seoses sellega, et ei teatud, mis häält alpaka teeb. Lõpuks väljusid ka kostümeeritud õpetajad ja etteasted võisid alata!

Laager Olustveres (III ja IV osa)

 Laagriblogi III

Kapten Trummi mänguõhtu oli igati elamuslik ja väga tihe. Meil oli vaja endiselt omavahel tutvuda, sest laagriga olid liitunud mõned uued inimesed. Põhiline energia läks küll muidugi üldse selle peale, et neilt Oskari pall kätte saada. Aga saime siiski mängitud näiteks sellise mängu, kus oldi näoga ringi sisse, ja kui loeti ära “3, 2, 1!” pidid kellelegi otsa vaatama. Tegime mängu kaht moodi. Kui vaatasid otsa ja sama inimene vaatas sind, läksite ringist välja mõlemad, aga esimesel korral mängisime, et siis oled kaotaja, teisel korral, et siis oled võitja. Veel pakuti välja dirigendimäng. Kapten trumm karjus lihtsalt terve aja kogu aeg korraga, nii et Halliki hõikas siis, et Kalver näitab, kuidas mäng käib. Kalver tuligi ringi sisse, kõik ootasid huviga - ja ta hakkas lihtsalt neid kasatskihüppeid või asju sooritama, et oled kükkis ja viskad ühte ja teist jalga kordamööda. Null konteksti või selgitust, mida tema teeb ja miks, ja mida oodatakse, et meie teeks. Tuule oli naerust täiesti kõveras. Halliki kamandas Kalveri ringi tagasi ja me ei saanudki mingit seletust. Seletamise kord anti järgmisele trummile ja selgus, et tegu on tegelikult tuttava mänguga.

Üks mängija läheb korraks eemale, ringisolijad valivad enda seast dirigendi, kes hakkab mingit liigutust tegema ja teised matkivad. Kui dirigent vahetab liigutust, vahetavad teised ka, aga märkamatult. Ja see kes enne oli eemal, on nüüd ringi sees ja proovib arvata, kes on dirigent. Arvamine läks pigem ruttu, aitas võibolla ka see, et trummid valisid esialgu muudkui üksteist ja Sander Reemetsa. Ühel hetkel valiti dirigendiks Tarmo, kes pani meid siis nipsutama ja puusi nõksutama. Sander arvas aga KOHE ära, et tegemist on Tarmoga. Selgituseks ütles, et tal lihtsalt on võimed. Hendrik Vija käis arvajana mööda ringi, käis ka väljaspool ringi, hakkas juba meenutama hobusemängu ja ulgus ka vahepeal. Tasa ja targu, ja siis esimesel katsel arvas ära, et Eva. Kõige kauem läks arvamisega Oskaril, aga tal oli ka kõige raskem ülesanne, sest tema dirigendile meeldis sama liigutust VÄGA kaua teha.

Pakuti välja, et teeme seda “kohad vahetavad need” mängu, mida me ikka oleme teinud. Aga tavaliselt tehakse seda toolidega, seistes pole ju kohad piiratud. Halliki pakkus alternatiivina sellise mängu nagu “korv kummuli”, mille raames ta jagab kõigile mingi puuvilja nime (nagu näiteks kartul) ja siis kui ta midagi nimetab, siis kõik need viljad vahetavad kohad. Ja kui ütleb “Korv kummuli!”, siis vahetavad kõik. Vapustavalt põnev mäng.

Edasi oli plaanis teha seda mängu, et on kaks meeskonda ja nende vahel lina, ja kui lina kukub, tuleb teise nimi öelda. Tuule saadeti lina tooma. Ajatäiteks olime järsku kõik Halliki juhtimisel jõudnud ringmängule BINGO, mida me siis ühiselt kõik laulsime. Kogu õhtu oli juba niigi kaootiline ja väga naljakas, ja siis ilmus Tuule ilusa rohelise linaga. Halliki ütles, et me ei saa ometi kohaliku hostelilinaga mängida. Tuule küsis vastu, et millega siis, keegi ei võtnud ju niisama linu kaasa, ainult need ongi. Enamus otsustas, et linaga ei juhtu midagi. Meelis ütles, et teeme nii, et ei lase lina alla, vaid tõstame üles. Mõeldud-tehtud. Hoidsime Meelisega kumbki siis nurkadest ja õigel hetkel tõstsime mängijate peakohale üles. See ilmselt kiirendas ka mängu kulgu, sest kõigil oli arvamiseks umbes täpselt kaks sekundit, enne kui lina mõlemale pähe sadas.

Mäng kulges üldiselt kenasti, vahepeal küll süüdistati, et tehakse sobi, sest lina alt on jalad ju näha. Lõpuks jäi ühte meeskonda käputäis inimesi ja naerdi, et nüüd võib nende hulgast juba huupi pakkuda, statistiliselt võiks täitsa hästi minna. Arutasime hästi kaua, kuidas nüüd edasi mängida, samal ajal lina langetatud, nii et kõik olid kõigile näha. Ja siis Halliki pakkus, et äkki teeks nii, et nüüd peab ütlema kõigi nende nimed korraga. Vaatasime siis neid inimesi veel ja leidsime, et noh need neli nime me suudame öelda nii praegu kui ka siis kui nad korraks linaga katta. Hea idee, Halliki. Siis pakuti välja, et mina ja Meelis võiks nüüd siis sinna poole minna, et saaks meid arvata. Ka väga põnev variant! Lõpuks tehti mingi selline nali, et justkui seisis lina ääres Kiril, aga ta oli seljaga ja tema taga tegelikult oli hoopis Koit, ja selle õnge vastased läksid küll.

Edasi kolisime tuppa teed jooma ja üsna kohe oli ka aeg õhtulauludeks. Kui esimesel õhtul pidime laulma selle saatel, kuidas mina mängisin Matvejevi kannelt, siis seekord oli õnneks Meelisel kitarr. Ka lauluvalik oli veidi laienenud ja kavas uus mõisateemaline laul ja rohkem Tättet. Laulmiseks olid liitunud ka õpetajad, nii et istusime kõik koridori põrandal pimedas ja laulsime koos ja Kalver jäi päriselt magama.

Laagriblogi IV

Üldiselt ma ei armasta ei hommikuid ega äratusi ega üllatusi, nii et mul on laagrites enne neid üllatusäratusi alati enda äratus pandud. Aga oli Remmeli päev ja ma arvasin, et Remmelit võib usaldada ja ei pannud endale äratus. Ei pidanud pettuma. Ärkasin selle peale, et kuulsin koridori peal vaikselt pillimängu. Seejärel avati uks ja remmelid olid meie toas ja laulsid padespaani viisil “Anna andeks, anna andeks, et äratan sind” ja seejärel kutsusid tantsule. Tüdrukud keerlesid käevangus ja mängiti palju tamburiine. Siiralt väga tore äratus.

Hommikuks olid pannkoogid. Sel puhul laulsime siis loomulikult Pipi pannkoogilaulu. Kõige põnevam sündmus hommikusöögi ajal oli arutelu, kas kaks moosi ühel pannkoogil on normaalne. Pärast hommikusööki kogunesime hommikuringiks, kus seekord olid teemaks löökpillid pärimuses. Sel korral liitus meiega juba ka külalisõppejõud Leanne Barbo, mis oli päris tore kokkusattumus, sest mul oli plaanis tema ansambli Auli lugu lasta ja siis ta sai veidi sellest ansamblist rääkida. Auli on läti ansambel, kus mängivad torupillid ja trummid, tõeline selline ürgne meestevägi - ja siis keset seda suurt kampa on üks eesti naine ja see on Leanne. Ma olen vahepeal mõelnud, kuidas ta sinna sattus või millal, aga selgub, et ta on tõesti algusest peale nendega seotud olnud. Leanne on õppinud soome-ugri keeli ja rahvaluulet ja õppis ka Riias ülikoolis läti keelt ning seal olles sattus siis ansamblisse, või õigemini oli juba selle loomise juures. Ja mina tean teda kui Tallinna tantsuklubi vedajat, aga ei teadnud, et tantsuklubide vastu huvi tekkis tal just Tartu tantsuklubides, kui ta ülikooli ajal siin elas, ja hiljem Tallinnasse kolides hakkas siis ise eest vedama. Aulilt kuulasime ühte lugu, mina olin leidnud Leanne sõnul kõige popilikuma loo ja sinna kõrvale soovitas teiseks looks siis ise ühe oma lemmiku Auli repertuaarist. Kogun hiljem kõik kuulatud asjad ühte nimekirja kokku ka.

Pärast hommikuringi oligi kohe juba ka aeg Leanne pärimustantsu õpitoaks. Minule isiklikult õpituba väga meeldis. Kui eelmisel aastal käinud Jaan Sarv oli pigem filosoofiline ja saime palju arutleda ja mõelda, siis Leanne oli hästi konkreetne ja praktiline, aga rahulik ja tore. Tegelesime paarilisetunnetusega ja erinevate paarispöörlemistega mõlemas suunas. Harjutasime üksi, koos paarilisega, paariliste vahetusega. Mulle väga meeldis, et Leanne võttis ka meid vahel asjade näitamiseks tantsima. Ausalt öeldes ma puhtalt selle põhjal üldse mõtlesin, et ta võiks kunagi meile laagrisse tulla, et kunagi Tallinna tantsuklubis ta võttis mu mingit valssi keerutama ja see oli täiesti elamuslik. Õppisime ka erinevaid võtteid, kuidas paarilisega oleks tugevam olla ja kuidas ka tüdruk saab paremini toetada, kui näiteks vasak käsi toetada hoopis randmega poisi õla taha ja sinna suruda. Ja kuna pärimustantsus on suur osa improvisatsioonil ja varieerimisel ja vorm ei ole kokku lepitud, siis peab poiss väga selgelt juhtima ja selge signaaliga märku andma, mida ta teha plaanib - kas näiteks tüdruk teeb nüüd käe all ühe pöörde, või kaks samas suunas, või kaks eri suunas. Kõik need vajavad erinevat juhtimist, kuigi tegevus justkui on sama, poisi käsi ka sama, aga suunavahetusel näiteks peaks aitama õigel hetkel õigel moel pidurdada ja omavahel katsetades ja eriti paarilisi vahetades oli see juhtimise erinevus hästi tajutav küll. Rääkisime ka sellest, et vanasti oli polka üldse rahulik tants ja see, et polkat jube kiiresti tantsitakse, on pigem uus trend, et löökpillimängijad muudkui uhavad. Kõik vaatasid Oskari poole. Või no löökpillid, aga just mandoliinid ka veel eriti. Kõik vaatasid uuesti Oskari poole. Naersime kõik ja Leanne ütles, et võib mureta olla, et vist ei ole Oskari süü, kui jutt käib 2000. aastate algusest.

Mina, Meelis, Tuule ja Halliki pidime õpitoast varem lahkuma, aga teistelt kuulsin, et tegeleti veel hüpleva polkaga. See on üks minu “lemmik”-samme, mida kõik rahvatantsuõpetajad seletavad ja kunagi rahule ei jää ja minu arust ei tee ise ka nii nagu seletavad. Huvitav oli vaadata, kuidas Leanne seda tegi, just selle pilguga, et kuidas näeb välja see pärimuslik variant, sest rahvatantsusammud on ju juba kohandatud ja ilustatud. Mõtlesin siis, et huvitav, kuidas see õppimine läks selle sammuga, millega alati jama on. Aga selgus, et väga hästi läks. Leanne oli vist plaaninud õpetada, maatasalised tantsisid ette ja Leanne ütles, et “Te ei öelnud, et te juba oskate!” Veel kuulsin teistelt, et lõuna oli ilma meieta olnud täielikus haudvaikuses. Aga õhtusöögiks olime tagasi ja see oli tore. Õhtusöögid üldse olidki toredad ja väga korralikud.

Päeval õppisid suured ja remmelid Tarmo juures ühislugu, nii et õhtul oli kummalgi ansamblil veel eraldi Tarmo tund. Enne seda jäi väike paus, mille ajal oli lubatud magada, aga mängiti ikkagi pilli ka. Pean ütlema, et ma ei ole väga kursis, millega Kapten Trumm oma päevi sisustas, aga nad toimetasid igatahes ka jube palju. Lisaks ansamblitele ja trennidele oli neil ka palju meisterdamist. Ühel päeval tehti valmis näiteks lauatäis jaurameid. Tehti ka superilusaid helmekeesid. Küünlaid meisterdati ka, aga see on eraldi jutt. Ja kui aega jäi üle, võis trumme alati leida õues jooksmas ja mängimas, nad on lihtsalt täiesti väsimatud!

Õhtumängud olid seekord Remmeli korraldada. Tunnistan, et jäin mängudele hiljaks. Esiteks ma ei saanud aru, kus need on, sest kõik inimesed kõndisid justkui õigel ajal õues ringi küll, aga täiesti eri suundades. Leidsin igatahes maatasalised koolimaja juurest õues kätega vehkimas, et sääski tappa. Ja kuigi ma hilinesin päris palju, tundus, et programm ei ole vist veel alanud. Aga siis see algas. Remmeli äratus oli nii tore, et ma ootasin väga palju ka nende mängudest. Aga tundus, et nad ei teadnud ise ka, mida nad teevad. Ühel hetkel igatahes kästi meil rivistuda ja paariks lugeda. Saime vaevu hakkama. Seejärel tuli moodustada kett niimoodi, et ühe käe annad jalge vahelt tagumisele ja ise võtad esimese käe. Aga see käis meile üle jõu ja peale kapten trummi keegi päriselt ühekski sportmänguks vist valmis ei olnud, igatahes jube palju oigamist oli ümberringi ja tulemust nagu ei olnud. Me ei saanudki kunagi teada, kuidas asi oli mõeldud edasi minema, sest järsku karjus Oskar üle platsi: “Järgmine mäng! Sääsetapmise mäng - Igaüks otsib endale ruutmeetri ja tapab nii palju sääski, kui saab.” See sobis. Vehiti siis natuke aega kätega, aga selleks ajaks oli kõik juba nii koomline, et olime naerust kõveras. Remmeli läks koosolekut pidama. Koosolek kestis väga kaua. Ajaviiteks mängisime nüüd seda õiget kohtade vahetamise mängu. Kõiki teemasid ei mäleta, aga Reemets igatahes vahetas koha Johannesega, kui oli vaja j-tähega eesnime, sest esimesel päeval oli ta end tutvustanud kui Jevgeni.

Järgmine mäng oli “James Bond”. Üks on Bond ja näitab oma kätega justkui relvaga kellegi poole, kes peab siis kiiresti kükitama ja inimesed tema kõrval peavad üle tema üksteist kiiresti maha laskma. Kes on aeglasem, läheb välja. Meil läks alguses aega, et aru saada, kes keda sihib, nii et meie lisasime nimed ka juurde. Jälle saime tutvuda! Mäng ise oli väga lõbus ja tekitas palju elevust. Õhtu lõpuks mõtlesime siin mitmed sama asja - “viimane mäng käib nii, et kes viimasena kohale jõuab on hapupiimane”. Ja me küll mõtlesime kõik majutuskohta, kuhu loogiliselt võttes pidime suunduma niikuinii, ja kõik panid suure hooga minema ka, aga siis Halliki täpsustas vist kogemata, et koolimajja käib võistlus, ja siis vahetati suunda, aga osad vist ei vahetanud ka. Igatahes oli pärast väga keeruline võitjat valida, sest osad olid jooksnud majja ja teised kooli. Kokkuvõttes oli see üks ülimalt kaootiline mänguõhtu, aga absoluutselt väga lõbus.

Õhtulauludel oli Meelise kitarriga liitunud Oskari mandoliin ja ka laulurepertuaar oli täienenud. Meil oli jälle üks mõisalaul lisaks, aga pakuti ka välja, et võiks laulda “Tuhat tänu”. Oli ütlemata armas hetk, kui olime ühiselt pimedas laulu ära laulnud ja jäime siis veel refrääni vaibudes ümisema, ja ühel hetkel suured enam ei laulnudki, oli kuulda ainult pille ja laste väga armsat ja asjalikku, veidi helistikust mööda üminat. Kalver jälle magas. Aga Kalveril on olnud tegus laager ka. Esimesel õhtul näiteks oli tal selline mure, et tal on labajalad. Kahjuks ei osanud aidata. Teise päeva lõpus küsis Külli Kalverilt, mida ta laagris õppinud on. Kalver vastas, et “seda, et kakelda ei tohi.” Halliki arvas, et me võiksime siis kõik selle endale meelde jätta. Selle ilusa mõttega läksime magama.

Laager Olustveres 07-11.08.22 (Proloog, I ja II osa)

Olustvere laagriblogi: Proloog

Kui mina kompsudega jaama jõudsin, oli buss juba ees - aga täiesti tühi. See-eest pilliruumis oli hoopis teine vaatepilt. Nii palju inimesi nii paljusid kaste tassimas! Ja nii palju küsimusi ka.. Aga meeleolud tundusid olevat head ja lõpuks said kastid ka otsa. Vaatasin, et oleme juba peaaegu pool tundi graafikust maas ja sättisin viimase tiiruga end bussi poole, kui vastu tuli Sander Reemets, kes ütles, et “varsti peaks lapsed ka jõudma”. Millal varsti?! 😃 Aga olgu, nad pididki eraldi tulema ja kõik oli tegelikult täiesti õige. Ja täpselt 10.31 me asusime teele Olustvere poole.

Bussisõit ei olnud väga pikk, sellest oli peaegu et kahjugi. Vähemalt Halliki ütles mulle küll korraks kõrvalpingilt, et “ma ei taha veel kohale jõuda” ja ma nõustusin temaga. Ja siis! See reetur kirjutas mõni minut hiljem maatasa chatti, et “kes veel ei viitsi enam sõita?”

Ma tuletasin meelde, et veel hetk tagasi ta väga viitsis. Edasi saatis Halliki veel ühe hea sõnumi “neile kellel on igav” ja see sisaldas youtube’i linki laulule “Müts, sall ja kindad”. Konteksti ei tulnudki kunagi. Nautige: https://www.youtube.com/watch?app=desktop&v=NfwAmJmbAhw

Kohale jõudes ekslesime veel õige kaua koha peal. Bussijuht “arvas, et sealtkaudu võiks otse saada”, aga kuidagi kaua aega võttis see otse minemine. Tehti siis kõne kohalikele ja pärast pikka tiirutamist jõudsime ikkagi õigesse kohta. Edasi läksime kõigepealt Hallikiga tube üle vaatama, et teaks öelda, keda kuhugi paigutada. Selleks oli vaja teha järgmine kõne kellegi kohalikuga ja keski tädi midagi Hallikile seletas, kui Halliki teda katkestas. “Oodake!! Õnneks mul on kõrval terane tütar. Annan telefoni talle.” Mina jäin õudusega ootama, mis mulle rääkima hakatakse ja tädi naeris ja ütles ülima rahuga: “Ukse avamiseks sisesta kood.” Ja siis luges mulle lihtsalt need numbrid ette, ja ma vajutasin nuppe, ja uks tuli lahti. Hea, et ma nii terane olen!

Vahepeal jõudis ka Meelis. Tema oli üllatunud selle peale, et ta meiega korraga jõudis, sest sel hetkel kui meie sõitma pidime hakkama, pakkis tema alles rahulikult asju ja alustas tükk maad hiljem. Me vist seiklesime siin ikka päris kaua. Igatahes toad said üle vaadatud ja inimestele info kätte, edasi käisime koolimajaga tutvumas. Koolimajas ootas meid ka keegi tädi. Ma ei tea, kas kõik need kolm tädi olid samad või erinevad või mõni kordus ka, aga jälle tundus tore tädi. Väga jutukas küll! Ja hirmus agar, ma tundsin, et väga nagu ei saa sõna sekka, ja see oli natuke probleem, sest tal olid nii suured plaanid siin igal hommikul koristamas käia ja selleks oleks vaja tekitada võtmetega mingi süsteem ja me lihtsalt ootasime, et ta hingaks, et saaks vahele öelda, et ei ole üldse vaja.

Laagri avamisele 12.30ks me ilmselgelt ei jõudnud, kogunesime siis lõunale. See oli veel kolmandas majas - mõisas. No nii uhket söögituba pole meil küll vist üheski laagris olnud. Eriline kontrast muidugi võrreldes eelmise aasta söömistega, kus meil terve aeg pilk peal hoiti ja kust tuli 13 minuti jooksul põgeneda. Söömine algas sellega, et kõik istusid ilusti viisakalt ilma söögita hiiglasliku laua ümber ja Külli seisis teise laua juures supipottide ees. “Kus Halliki on? Kutsuge Halliki. Las ta vaatab üle. Kus ta on?” Lõpuks Halliki siis jõudis. “Mida ma vaatan?” Halliki lubas sööma hakata. Söögiks oli hea tummine seljanka imepisikestest kaussidest.

Lõuna möödus võrdlemisi lõbusalt, kõik olid heas tujus ja jutukad. Tipphetkeks oli üks Tuule nali, mis oli nii hea, et ma ei saagi seda veel siin avaldada, sest ta peab seda tegema ka hiljem saabujatele Maarjale ja Jürgenile ja Kermole ja Liisale. Küll varsti kuulete! Halliki pildus ka häid repliike. Muuhulgas rääkis, et söögilauas tema telefonis ei ole. Aga natukese aja pärast võis siiski näha Hallikit telefonis! Seda siis selleks, et kirjutada maatasa chatti “Me oleme siin kõik üks suur perekond”. Suure laua ümber istudes tekkis kuidagi loomulikult see olukord, et kõik jäid üksteist ära ootama ja keegi ei lahkunud enne kui kõik olid lõpetanud. Sealjuures samas tehti mulle vihjeid, et ma võiks samas ka kiiremini liigutada. Tundus, et kõik ootasid mingit lahkumise luba, nii et ma siis andsin selle. Mingi seltskond jäi ikkagi veel kauemaks istuma. Tuule ja Oskar arutasid, mida neile meeldib süüa ja mida mitte. Saime teada, et Tuule on väga “anti-rosin”. Veel pidasime lõunalauas koosolekut, millal laager avada. Selgus, et 12.30ks me hästi ei jõua, arvestades, et kell on juba 13.30. Halliki pakkus siis välja, et aga teeme siis 13. Meelis naeris, et tund aega ajarännakut on palju tõesti, alustame poolest tunnist. Arutelu erinevate võimaluste üle kestis küllalt kaua, aga otsustati siis kell 14 avada ja 14.30 tegevustega alustada. Mõeldud-tehtud. Enam-vähem.

Laagriblogi I

Avamise aeg sai küll kokku lepitud, aga koht mitte. Küsimus oli selles, et kuhu heisata Maatasa lipp. Platsil oli küll kaks lipuvarrast, aga mõlemad juba hõivatud - ühte oli heisatud Eesti lipp ja teise Ukraina oma. Kumbagi ei saa nagu maha võtta. Söömast lahkudes leidsime igatahes suure seltskonna lipuvarraste eest ja mõtlesime, et ju siis see on ikka see koht. Aga ei, lihtsalt oli väga palju inimesi, kes ei teadnud, kuhu minna. Leidsime, et koos oleme tugevad ja kui meid on piisavalt palju, siis küll teised ka siia tulevad lõpuks. Nii läkski. Kusjuures täiesti omaette vaatepilt oli Meelis ja Tarmo, kes saabusid korraga ja kõndisid TÄPSELT ühes rütmis terve aja, isegi käed käisid korraga. Nii ilus sünkroonsus! Lõbustasime end sellega, et laulsime erinevaid samas rütmis lugusid neile kõndimise taustaks.

Laagri avamine oli kiire ja tõhus. Räägiti, kuidas asjad toimivad, uued liikmed pidid astuma ette ja ütlema “Mina olen …” ja saime nende nimed teada. Laagri lipp ei saanudki heisatud, seda lihtsalt hoiti kahe peale käes lahti. Avamine oli lühike, sest juba kohe pidid algama tunnid. Asi, millega ma ei ole veel harjunud, on see, et tegevused on kolme maja vahel laiali ja vahemaad on üsna suured. Hilinemise oht seega on ka suur ja juba varsti ilmuski maatasa chatti halliki noomiv sõnum: “Olge head, peame kellaaegadest kinni. Isegi täna.”

Suured olid Kaia trennis ja see oli väga tore. Meil on varasemates laagrites olnud teema, et kuigi lapsed tahaks hirmsasti joosta ja lausa lisatrenne, siis suured on pigem muusikatundidest väsinud niigi ja ei jaksa alati trennis täie tambiga olla. Kaia ütles seekord ise, et ta võtab seda arvesse ja teeb meile pigem rahulikumad ja mõnusamad olemised, et saaks natuke sundasenditest välja ja venitada ja iluleda ja tantsida. Trenn oli tõesti pigem rahulik, aga igal juhul paras esimeseks trenniks pärast pikka pausi. Rühmas oli ka üsna mitu liiget, kes ei olnud varem kunagi üheski rahvatantsutrennis käinud, nii et saime hästi rahulikult mingeid asju proovida. Tegime perekonnavalssi nii valssideta kui valssidega ja muuhulgas tegime konkreetselt kolm korda rohkem pöördeid kui Kaia palus. Meil tekkis neli varianti (meie oleme teinud neid lihtsalt nii kui tuju tuleb, aga nüüd jagasime nelja kaupa ära), umbes nii, et esimene pidi olema tavaline, teine pööretega, siis plaksudega vms. Aga meie tegime esiteks kohe pöördeid, siis veel uuesti õigel ajal, ja siis jäime neid veel liiga kauaks tegema ja järgmine variant lükkus edasi. Siis tegime veel trenni lõppu natuke klassikat ja harjutasime tõsteid. Esiteks hüppasid tüdrukud koha peal poisi õlale toetudes, siis teine käsi juurde, veerand ringi korraga, siis pool. Ja siis loomulikult vastupidi - tüdrukud lennutasid poisse. Ühesõnaga oli päris meeleolukas trenn ja tujud olid head.

Edasi tuli päevakava kõige olulisem punkt - amps. Kell 16 on ette nähtud pärastlõunane puuvili ehk amps. Järgnes laste tantsutund Kaiaga, suured läksid Tarmo tundi ja Remmeli oli Halliki juures. Tarmo tund algas igatahes ilma igasuguse pikema sissejuhatuseta. “Millal te viimati reggaet mängisite, ah? Läksime.” Ja pani mingi järgnevuse ja rütmi käima ja kõik pidid liituma. Jämmisime siis natuke aega koos, Tarmo küll flöödil, küll lõõtsal, ainult klaverit seekord klassis ei olnud. Kui tükk aega olime mänginud, andis Tarmo lõpuks ette noodi laulule “Vai vai võtaks naise” ja ütles, et me tegelikult mängisime seda lugu. Me kusjuures oleme seda kunagi Maatasas laulnud, aga ma tõesti ei viinud kokku, et see saaks sama lugu olla. Aga see põhi sobis sinna tõesti. No vahva! Laulsime siis seda ja kujundasime erinevate pillidega soolosid. Sh soolotasime mina ja Hendrik M kahel kandlel, kusjuures mul oli kohalik kannel, mis ma arvasin, et oli seitsmekeelne, aga oli hoopis kuuekeelne, aga puudu oli vist nagu hoopis ülemine keel? Igatahes mul olid sõrmed päris sassis. Tutvusime paari looga veel ja siis pakkisime kokku. Helena küsis Tarmolt, kas ta õpetab kuskil flööti ka. “Ei, ma ei oska ju. Aga õpetan küll tegelikult. Aga eks see käibki nii, kes ei oska, see õpetab. Elu on näidanud, eks ta nii ole, õpetavad need, kes ise ei oska.” Nonoh!! Ma jäin ukse peal kuulama ja oma karjäärivalikute üle mõtlema, aga ei öelnud midagi. “Välja arvatud Helin,” ütles Tarmo. Juba parem, tänan täpsustamast!

Pärast õhtusööki oli aeg pillirühmade/väikekoosseisude proovideks, kuigi ei osalejad ega juhendajad polnud päris kindlad, mida see täpselt tähendab. Aga plaan oli pillirühmadega ühislugusid õppida homme, kui kõik on kohal ja täna tekitada mõned väiksemad ansamblid. Karmoškad läksid Tarmo juurde, flöödid mängisid Halliki ja Liiaga. Mina plaanisin kohvi teha ja seejärel Hendrikutega tundi teha, aga ausalt öeldes jäin voodisse pikali heites lihtsalt jala pealt magama. Sellest polnud aga väga midagi, sest Hendrikud olid niikuinii liitunud hoopis Meelise näppepillibändiga ja jõudnud lausa salvestussessioonini. Ärgates ootas ees aga õhtu kõige olulisem aktsioon. Otsiti Oskari palli.

Esiteks oli vaja Britil ja Kapten Trummil leida Oskar, et talt palli küsida ja seejärel leida pall. Mina teadsin, et ta on ka Meelise bändis, ja köögiaknast võiski selle info peale kohe näha tervet rongkäiku väikseid maatasalisi kooli poole suundumas. Kuid oh ei! Koolimaja uks oli lukus. Mulle helistati, et kas ma saaks Oskarile helistada. Proovisin, aga ei saanud kätte. Helistasin siis järjest teisi proovilisi läbi, aga ei midagi. Õnneks ilmus maatasa chatti oskari sõnum, et ta lubab palli võtta ja et see on tema toas. Ehk kogu aktsioon koolimaja ümber oli tegelikult mõttetu. Ja veelgi enam - ma olin rikkunud poiste salvestussessiooni. Nad olid just parasjagu Meelise telefoniga salvestanud, kui ma helistasin, nii et keset seda kaunist näppepillimuusikat on kuskil 30 sekundit kuulda, kuidas Meelise telefon pläriseb. Palun vabandust!!

Edasi oli veidi vaba aega, mida paljud kasutasid siltide tegemiseks. Nimelt otsustasime, et tubadel võiksid olla sildid nende nimedega, kes seal elavad, muidu ei leia kedagi üles. Meeskonnad lähenesid loominguliselt ja käisid muudkui minu toast pliiatseid ja teipi küsimas. Jõudsin toas teha ka kiire kandletunni Matvejeviga, mille jooksul õppisime kannelt noodist mängima, hoolimata väga tihedatest külalistest. Külastussagedust näitas ka see, et kui Halliki mõned korrad seda tuba külastas, oli ta alati segaduses, kuhu tuppa ta sattunud on, sest minu toanaabrite asemel ootasid pidevalt ees mingid uued inimesed.

Siis oli aga tõeline sündmuste pööre. Päevakavas oli kirjas, et üheksast hakkab lauluõhtu. Aga järsku ilmus maatasa chatti Hallikilt järgnev sõnum: “Kohtume kõok kl 31 naja ees, Õhtumängud on õues, Mecei hiline” See viimane sõnapaar läks meile eriti korda. Leidsime, et kõlab nagu itaalia keel või midagi, ja “metšei hiline” on praeguseks saanud selle laagri motoks, mida ikka aegajalt üksteisele meelde tuletatakse.

Õuemängud kujutasid endast tutvumismänge, sest meil on üsna palju uusi liikmeid kambas. Esimest mängu juhtis Halliki ja see sisaldas mingi puuoksa loopimist. Täiesti pöörane. Keegi oli ringi keskel, viskas oksa kõrgele õhku ja hõikas kellegi nime ja see pidi oksa kinni püüdma. No selle viskamisega oli nagu oli, mõni vise tõesti läkski otse üles, aga läks ka igale poole mujale, sh viskaja seljataha. Järgmiseks mänguks läks käiku ka Oskari pall! Mängisime seda mängu, et palli visates tuleb öelda oma nimi/selle nimi, kellele viskad jne, aga viskamise asemel otsustasime hoopis jalgpalli mängida ja sööta. Loomulikult sai nimemängude üheks meelelahutuslikumaks aspektiks see, et meil on kaks Hendrikut, ja nad nautisid seda täiel rinnal. Segadust oli palju ja nalja ka. Järgnes ka juba Maatasa ammune lemmik laulumäng, põrgu ja taeva mäng. Sild on katki, sild on katki… Mängu osa toimis kenasti, aga “samal ajal lauldes” oli juba raskem. Siiski jõuti mäng kaks korda läbi mängida, esimesel korral olid põrguks ja taevaks KT lapsed, teisel korral remmelid. Kolmandast korrast siiski loobusime.

Järgmine päevakorrapunkt oli teejoomine ja sellele järgnesid õhtulaulud. Laulsime koridoris põrandal. Kuna sel korral oleme siin mõisa juures, oli kavas ka üks mõisateemaline laul. Järgnesid juba traditsioonilised Villakombalii ja loomulikult ka Ojalaul. Üldiselt mindi üsna ruttu magama ja maja oli vaikne. Korraks kuulsin koridori peal ühest Kapten Trummi toast suurt itsitamist ja koputasin siis uksele ja tegin vähe kurjema näo pähe ja arvasin, et ukse taga on meie väiksed tüdrukud, aga üldsegi mitte, hoopis poistetuba oli ja tegeleti voodipesudega. Ei saa pahaks panna, mina maadlesin ka oma tekikotiga päris kaua.

Laabriblogi II

Teine päev algas Kapten Trummi äratusega. Valmistus selleks oli põhjalik juba eelmisel õhtul. Ja nagu Kapten Trummil kombeks, on nende äratuse ettevalmistus vaat et suurem sagimine kui äratus ise. Mina kohtusin Trummidega koridoris, igaüks ühe magamistoa ukse taga seismas ja sahkerdamas, Halliki üritas neile juhiseid öelda, väga neid ei huvitanud, nad tahtsid juba hirmsasti uksi avada. Mind nähes olid nad hirmus pettunud, et nähhhhh sina kaaaaaa ei maga. Ma ütlesin, et Laura küll magab!! See lohutas. Lõpuks said jutud räägitud ja võis alata äratus. Selleks koputati korraga ustele ja tehti need lahti ja hakati laulma Kuo to tetsu viisi omatehtud lüürikaga nagu ma aru saan. Mulle meeldis väga, kui palju teietamist seal sõnades oli. “Hommikul, kui Kapten Trumm teid äratab, äratab teid Kapten Trumm teid lauluga.” Geniaalne. Kahjuks vist jah väga palju magavaid ohvreid ei olnud, ka Laura oli siiski vahepeal juba ärganud. Trummid olid väga pettunud. Halliki leppis kokku, et nimetame selle ümber hommikuseks tervituseks. Kõik tervitatud, läksime hommikusöögile.

Hommikusöök ise oli ausalt öeldes veidi pettumustvalmistav, ja ma ei ole ÜLDSE valiv sööja. Aga kogu selle laagri peale üks potsik mannaputru oli natuke kurb. See oli hästi magus ka ja samas natuke lahja. Ei mingeid võileibu, ei mingeid valikuid. Ja kohvi peale unustati vist piim ka ära. Kohvitassid olid ka muidugi imepisikesed. Külli võttis seda väga tõsiselt, nagu isiklikku solvangut lausa. Ütles, et tema läheb nüüd poodi võileibu ostma. See ei olevat normaalne. Meile oli pudru jaoks antud kaks kulpi, aga me suutsime ühe juba kohe alguses sinna pudru sisse uputada, ja varsti ka teise. Toodi kolmas. Keset söömist teatas Tarmo valjuhäälselt, et “Koit laulab nüüd meile ühe pudrulaulu.” Koit ise küll veel sugugi ei teadnud, et ta hakkab pudrulaulu laulma. Leidsime, et pudrulauluks sobib hästi näiteks Hiiretips, aga kas keegi teab rohkem kui kaks rida. “Otsige netist välja!” hõikas laagriülem teisest toast. “Ja üks kaks kolm” ja kõlas eelmäng tiibklaveril. Laulsime siis ühiselt kogu lauaga hiiretipsu.

Edasi tuli hommikuring, mis toimus majutuskoha köögis, et saaks vähe suurematest tassidest suuremat kogust kohvi manustada. Esimeses hommikuringis rääkisime lihtsusest ja piiratud võimalustest. Kuulasime Johanna Adele Jüssit mängimas ilma kaunistusteta Saaremaa valssi, ansamblit Blink, kus on keelpillid, aga ei ole harmooniapille. Kuulasime kandleid ja kurgulaulu. Samal ajal tegeleti värviraamatute, sudokude ja koodi kirjutamisega.

Edasi tuli tantsutrenn, kuhu metšei hiline! Aga sain järsku kõne Meeliselt. “Kuule ma hilinen trenni, puksiirin siin laagriülema autot.” Mõjuv põhjus. Trenn algas rahuliku venituse ja klassikasoojendusega, millega liitus ka Halliki. Tegelesime veel perekonnavalsi tõstetega, tantsisime padipadinööri ja aissat ja ühel hetkel ütles Kaia, et nüüd tuleb üks tellimuslugu ja vaatas mulle otsa. Mina ei tea küll, mis tellimustega tegu on?! Aga siis käskis Matvejevil põrandale istuda. Ja teisel diagonaalis tema taha. Olgu peale, selge. Väga kaval! Tegemist on eelmise aasta naermismänguga ja võib vist tellimuseks nimetada küll, me korraks tegime sellest trennis juttu tõesti. Mäng käib siis nii, et ollakse risti-rästi põrandal selili, pead üksteise kõhtude peal ja siis esimene ütleb ha, teine ha-ha, kolmas ha-ha-ha jne, aga naerma ei tohi hakata. Võimatu ühesõnaga. Mõlemat pidi tehes läks asi minust katki. Aga me saime lõpuks hakkama! Oli aeg lõpurivistuseks ja Kaiaga asus järsku trenni lõpetama Sander Reemets. Kaia andis siis ohjad talle üle ja asus ise ka tantsijate rivvi. “Tantsijad aitäh”, ütles Reemets ja tegi meiega ilusti kniksu.

Lõunal oli jälle supiaeg. Supp ise oli ju hea, aga need kausid on niii pisikesed. Me otsustasime, et kohv peaks olema supikaussides ja supp peaks olema pudrukaussides, mis on täiesti normaalsed supikausid. No iseenesest ei ole probleem ju ka juurde võtta, aga lihtsalt sellest pisikesest kausikesest söömine võtab nii hirmus palju aega. See jahtub niiiii kaua, ja kogu aeg on oht üle ääre ajada, ja kui lõpuks oled ühest kausist jagu saanud, siis ega ongi aeg otsas kah. Ja metšei hiline, nii et hakka astuma. Keset lõunat võttis Tarmo jälle laulu üles. Seekord laulsime supi puhul laulu “Seitsme maa ja mere taga”, sest seal on lõpus sõnad “läbi kapsasupi linna”. Selle sõnu netist ei leidnud, aga kamba peale nuputasime peaaegu välja, kaks sõna jäi puudu.

Pärastlõunal oli minul maatasa muusikutega proov. Alustasime veidi hiljem, et saaks natuke kauem puhata ja kohvi teha. Kuulasime natuke arhiivipärleid ja õppisime ühe uue loo ära. Väga tore laul, kõnetas meid kõiki. Laul algab sõnadega “Ma olen kehva kalamees” ja pärast kahte rida kiidab terve ülejäänud aja oma pruuti. Saatsin maatasa chatti sõnad ka ja avastasin pärast, et sellele oli reaktsioonideks pandud eranditult ja ohtralt erinevaid kala-emotikone. Selle looga sisustasime ka terve proovi, katsetasime erinevaid harmooniaid ja sättisime mingi lihtsa vormi paika.

Oli ampsuaeg. Osalejad kommenteerisid, et pärastlõunane puuvili oli kuidagi kahtlaselt kanavõileva moodi. Ja tõepoolest, aknalaual olid taldrikud võileibadega, ma sain vaat et viimase.

Edasi tuli ekskursioon Olustveres. Halliki küll ähvardas, et tuleb suur matk ja kritiseeris kõigi ebasobivaid jalanõusid. Ja hoiatas, et kui me kiiresti ei liiguta, siis me ei jõua söögiks tagasi. Tegelikult päris matkama ikkagi ei pidanud, aga jalutasime päris palju küll. Aga vaadata oli ka palju. Tutvusime klaasikojaga, kus meile rääägiti klaasitegemisest ja muuseumiosas saime ka erinevaid väljapanekuid uudistada, alates kuskilt väljakaevamiselt leitud klaasikildudest lõpetades vanaaegsete lutipudelite ja kärbsepüüdjatega. Kärbsepüüdjatest muide teevad nad siin ka uusi värvilisi variante ja need on kõige minevam kaup. Ja olid tõesti väga kihvtid ka, soovitan tutvuda! Poes oli ka väga põnev uudistada, tõesti väga kaunid asjad. Ma ausalt öeldes ei ole kõige suurem klaasikunsti austaja, mulle tunduvad nad kõik natuke sarnased ja mitte ülipõnevad. Aga need tööd mulle tõesti väga meeldisid, tundusid kuidagi isikupärased. Paljudel tekkis tahtmine poest midagi osta, aga kõik asjad tundusid maksvat 80 eurot ja seda oli natuke liiga palju, kui mõne arvel oli näiteks ainult kolm. Väljudes võis kuskilt klaasihunnikust vist midagi kaasa võtta, igatahes olid kõigil mingid klaasitükid käes. Halliki oma oli eriti uhke, nagu juuksenõel või midagi, ta torkas selle igatahes endale jaki külge.

Kohalikke vaatamisväärsusi oli veel, näiteks pidas meie noor giid meid kinni ja palus tähelepanu, et öelda, et siin on traktorid ja nende taga on maja, kus traktoreid hoitakse. Lisaks traktoritele on Olustveres ka palju loomi. Hommikul kohtusime õue peal näiteks kalkunitega, hobuseid olevat ka nähtud. Ekskursiooni jooksul nägime veel ka alpakasid, mis meenutas Tuulele mingit alpakamängu, mida ta kunagi telefonis mängis. Praeguseks on mäng alla tõmmatud lisaks Tuulele veel Koidul, Oskaril ja Maarjal. Veel saime tallis hobustega tutvuda. Ühe nimi oli Naksitrall. Ja ühes latris oli Sander Reemets. Proovisime talle ka pai teha.

Nägime ka lehmi ja mesilasi ja igasugu väiksemaid loomi, jäneseid ja kalkuneid (kuigi kalkunite juures oli silt, et need on lambad) ja palju teisi toredaid tegelasi. Edasi külastasime veel kahte muuseumit, mõlemad väga toredad. Esimene meeldis mulle kohe eriti. Seal oli suures koguses pisikesi puust nikerdatud ja lavastatud stseenikesi sellest, missuguseid töid ja olukordi vanasti hobustega lahendati. Aga need olid kõik väga väga värvikad ja hästi spetsiifilised. Oli näiteks “külapillimehed sõidavad suvepeole” ja siis seal oli kolm pillimeest vankriserval istumas, pasunad käes. Aga oli ka “Carl Robert Jakobson teel Sakala toimetusse” või “Eesti Maanaiste Selts korraldas kodumajandus kursused”, “tõulambaid käidud ostmas” ja ka “maailma suurim siga, 546 kg, viiakse Võhma kuldijaama paarituspunkti 1941. a”. Hästi hästi toredad stseenid, meile tohutult meeldisid, ja ma isegi ei jõudnudki kõiki ära vaadata.

Lugesin seinalt, et need kõik on teinud Voldemar Luht, kes sündis 1919. a Siberis, aga tuli lapsena perega Eestisse elama ja Olustvere Kõrgemasse Põllutöökoolil õppima. Teenis ratsarügemendis ja Punaarmeest pääsemiseks varjas end poolteist aastat metsas. Töötas ka Eesti Riikliku Sugutäkkude Tallis ja hiljem Eesti Riikliku Hobuste Tõulava juures, kuni 1979. aastal jäi pensionile. Pärast pensionit hakkas puunikerdamisega tegelema, et jäädvustada töid, mida kunagi hobustega tehtud, kokku 450 tk. Sealjuures hobused on väga täpselt tehtud - sõiduhobused on kergejalgsed, raskeveohobused rahulikud, üle jõu käivast veost väsinud hobused on kurnatud välimusega ja kaua vedanud hobused väsinud. Kõige toredam oli see, et ta oli näitusel kujutanud ka ennast - seistes ratsutamas kahe hobuse peal, üks jalg ühel, teine teisel.

Teises muuseumis oli suur topiste kollektsioon, ka selle autoriks kohalik mees ja kollektsioon oli päris suur. Liblikaid ja putukaid oli üle 400. Kõik uudistasid igatahes huviga ja Kapten Trummi omad otsisid väga parte taga. Lõpuks leidsid ka. Olid teisel pool. Igatahes kõik muljetasid väga elavalt ja rõõmustasid, et seekord oli ekskursioon kohe alguses, siis saab ju hiljem veel uudistama tulla, kui on teada, kuhu tulla. Ja me siiski jõudsime täpselt õhtusöögiks mõisasse tagasi!

Õhtusöögist ma palju ei mäletagi. Tatar oli, ja sellega mu mälestused piirduvad. Korraks tuli Külli minuga juttu rääkima, tasasel ja väga tõsisel toonil. "Helin." niiiii...? "Kas sina käisid pärastlõunal ampsu võtmas?" Mul jooksis lihtsalt elu silme eest läbi. Kas ma jätsin nõud pesemata? Midagi koristamata? Ma võtsin ainult ühe pisikese võileiva... "Kas sa nägid, kas söödi ka?" Ütlesin, et kanamaitselised pärastlõunased puuviljad läksid kõik käiku.

Ühtlasi sai päeva jooksul vist Tuule oma nalja kõigile tehtud, saime seda head nalja kaks korda veel kuulda. Nüüd on vist kõik osalejad juba kuulnud, nii et saan seda ka kallite lugejatega jagada. Asi on siis selles, et söögitoas kamina peal on üks loomatopis. Ja nali on järgnev: “Kuule kas see on ilves seal? On jah, sest tal on KIKILIPS!!” Võtke heaks.