Kodavere neiu

Kodavere kihelkond asub ajaloolisel Tartumaal, tänapäeva Tartu- ja Jõgevamaal.

Kihelkonnana mainitakse esmakordselt 1443. aastal.

Kodavere kihelkond asub Peipsi järve ääres.

Kihelkonna territooriumil on kuni 15. sajandini elanud ka vadjalasi,

kes on hiljem kohalikega segunenud.

Peipsi läänerannikule tekkis 17. sajandil Venemaalt tagakiusamise eest

põgenenud vanausuliste asustus.

Nii võibki kohalikus rõivamoes näha mitmeid omapärasid.

Fotod: Anzela Sirel

Pildil: Helin Pihlap

Allikas: Vana-Tartumaa rahvarõivad (Reet Piiri, 2014)

Kodavere naiste särk

Särk oli nii alus- kui pealisrõivas.

Särgid õmmeldi vahel isegi kolmest erinevast kangast: varrukad, piht ja seeliku alla jääv alane.

Lõuna-Eesti kumbe järgi oli alane põikikangast, alumine serv koeäär.

Särgi piht oli ühest tükist, õlaõmbluseta. Kaelaava lõigati T-kujulisena.

Rinnalõige ulatus peaagu vöökohani, eda hoiti koos preesi või sõlega.

Õlgadele õmmeldi õlalapid. Krae võis olla kas mahamurtav või kitsas püstkrae.

Särke kaunistati valge linase niidi või helepunase puuvillase lõngaga.

Maatasa särgid on teinud Janne Vaabla.

Seelik

18.-19. sajandi vahetusel kanti veel kitsast, valgest või helehallist

villasest riides kokkuõmmeldud seelikut, mis oli ääristatud kirivöötehnikas veerikuga

või kõladega kootod poogaga. Seelikuks kulus 160-170 cm riiet.

See õmmeldi ristriidest, taha seljale murti kaks sügavat küljele suunatud volti,

mis on ülaäärel kinni õmmeldud. Kangas mähiti keha ümber nii, et vasakpoolne ots

jäi ette kõhule, seega oli õmblus ees, paremal puusal. Peale on kinnitatud värvel.

19. saj II veerandil jooksul muutus üldiseks triibuliste, vabalt langevate voltidega seelikute kandmine.

Need on valge linase lõime ja värvilise villase koega koeripspindsed.

Seelikud on õmmeldud põikiriidest, kanga laius annab seeliku pikkuse.

ERMis leiduvate Kodavere triibuliste seelikute pikkus on 85-90 cm ja laius 280 cm.

Lisaks triibulistele hakati kandma ka ruudulisi seelikuid.

Maatasa seelikud on teinud Tiina Unt.

Vöö

Naiste vööd olid kirjatud valgele linasele põhjale värvilise villase kirjaga.
Otstes olid lahtised narmad. Vöö tehti nii pikk, et see kandjale vähemalt kolm korda ümber ulatus.
Naistel oli palju vöid, moest läinutest valmistati tekke või vaipu.

Õlakatted

Piklikust riidelaiast villased ja linased õlakatted, mis kodust kaugemale minnes ümber õlgade võeti,
olid 19. sajandil veel kasutusel. Ühevärvilise seeliku juurde võib valmistada valge või helehalli
villase sõba, mis on kaunistatud tumesinise ja madarapunase villase lõngaga.
Otstel on kootud triibud, tikitud lõngarühmad ning siksakiline nn ussijoon.

19. sajandi keskpaigast sai moeasjaks ruudukujuline narmastatud servaga villane suurrätik.

Pealisriided

19. sajandil kanti Kodavere kihelkonnas triibuliste seelikutega villasest riidest
pidevseesilisi kampsuneid, oli pühapäeva riie. ERMis on Kodavere kihelkonnast seitse kampsunit.
Need on potisinisest kodukootud kangast, avara rinnaesise ja haakkinnisega.
Muuseumieksemplari hõlmaserva pikkus on ca 30 cm, ulatudes vöökohani.
Serva külge õmmeldi pidevvoltide (voldipõhi ca 3 cm) riideriba.

Händkuubede krühma kuuluvad Kodavere pikkkuued olid paksust mustast või tumepruunist
villasest riidest, kaunistatud punase kaarusnööriga.
Kodaverest on muuseumisse kogutud 3 pikk-kuube, kuid need on sõjakeerises kaduma läinud.
Õmblemiseks sobib võtta eeskujuks Kodavere pikk-kuuega sarnane Võnnus kantud pikksärk.
See on tehtud 1835. aastal ja kantud 1875- aastani.

Peakatted

Neiud käisid veel 19. sajandi eimesel poolel ja keskpaiku paljapäi.
Juuste kooshoidmiseks ja peaehtena kanti võrukujulist pärga.
Originaalpärga Kodaverest säilinud ei ole.

Ehted

Piduliku ülikonna juurde lisasid eeskätt jõukamad naised igapäevastele ühe- või kaheralistele
kaelahelmestele pikema, rinnale ulatuva helmekee, sageli ühe või kolme kannaga rahaga.
Igapäevaseks särgikinnituseks oli väikese võru kujuline vitssõlg.
Pidulikku ülikonda ülikonda kandes kinnitati rinnale suur prees või kuhiksõlg.

Ehted tegi Helin endale ise.

Aksessuaarid

Pikk-kuue ja vahel ka kampsuni all kanti kas valgest linasest või kirjust puuvillasest riidest
ruudukujulist kaelarätikut. See murti diagonaalselt kokku ja seati kaela nii, et otsad rinnal jäid
pikk-kuue või kampsuni hõlmade alt nähtavale. Särgikrae käänati rätikule peale.
Mitmesuguste vajalike esemete jaoks kanti seeliku all vööle köidetud taskut.
Suuremate esemete jaoks tehti ülikonna juurde sobivast kangatükist või riidelappidest kott.
Koti vooder tehti sitsriidest. Serva õmmeldud tunnelist tõmmati läbi nöör,
mille otstes olid samast lõngast tutid. Piduliku kostüümi täienduseks oli linasest kangast taskurätt.
Kodaveres võeti taskurätik kirikusse minnes kokkupandult kätte.

Jalakatted

Triibulise seelikuga kanti valgeid villaseid või linaseid sukki, kas päris lihtsas koes või
augulise vikliga külgedel. Ühevärvilise seelikuga kanti värvilise kirjaga poolsukki.
Samasugusid sukki võis kanda ka triibulise seelikuga. Pidulike jalanõudena kasutati ninapealsete
tippudega parknahast pastlaid, mis seoti kinni linaste paeltega.

Maatasa pastlad on teinud Paul Lääne. Sukapaelad tegi Helin endale ise.