National costume of South Estonia

Women in South Estonia wore simple shirts made of linen. The shirts were long, over the knee, and also worked as underskirts. Women didn’t wear skirts while working, they had long shirts and a sash. The shirts were decorated with red embroidery. People believed that the colour red would protect from harm. Shirt collars, edges of skirts and sleeves were embroidered with red so that evil wouldn’t get in.

South Estonian girl in summer clothing
and authentic hairdo 

The sash was wrapped tightly around the waist and it helped do hard work. It was also believed to offer protection and was even worn at nights. The sash is about three metres long – it was made long enough to be wrapped at least three times around the person wearing it. Every region had its own sash patterns, there are hundreds of them altogether.

The sash had to be tied tightly around the waist, which was a feat that often required male assistance

Striped skirts were worn in the 19th century. The skirts were woolen and the stripes of the skirts were different in every region.
Checkered shawls were popular overgarments which were worn triangularly on the shoulders.

South Estonian girl in woolen skirt with a shawl

The man's clothing consisted of a white linen shirt, woolen over-the-knee pants and a short woolen overcoat, which in South Estonia were blue. In the summer, men could wear linen clothes with the same cut. Felted top hats were worn as well. More fashionable men also wore vests.

South Estonian man

South Estonian girl and boy

Both men and women wore white stockings, which were held up by braided garters. These were made from coloured pieces of yarn that were left over from handicraft. For this reason, they often have colours of women’s skirts in them. Maatasa's garters were braided by ourselves.

The most common footwear was peasant shoes. They were worn everywhere, being suitable for both working and dancing. In the case of peasant shoes, there was no right and left one, they were worn in turns, so that they would wear out at the same time. Wealthier people wore shoes and later boots.

Peasant shoes and garters on female

Peasant shoes and garters on male

As jewellery, both men and women wore silver brooches. These were both for fastening the placket of the shirt and decoration. Some women wore more than one brooch. The amount and size of the brooches showed the wealth of the woman.

In South Estonia, women tied a red ribbon under the collar. It was believed that red from the ribbon would reflect from the brooch to the cheeks and give the woman a beautiful glow.

Female accessories

Female accessories

Women also wore glass bead necklaces. Even young children were given bead necklaces to wear under their collars. The beads would protect from harm and not wearing a necklace was a sign of great poverty. On special occasions, many rows of necklaces were worn on top of the shirt.

Young girls wore wreaths with red ribbons or headbands. A married woman could be distinguished by a special headpiece. A married woman could not have a bare head and had to wear an apron. Young girls in Estonia did not wear aprons.

Folk Club Maatasa consists of young women, of which nobody wears the headpiece.
 In the summer the girls craft themselves flower crowns.

Folklore of the World - Arts and Crafts

Brooches

Silver brooches were used to close the placket of the shirt, but also as decoration. The brooch on the left was worn by men, the one on the right by women. Some women wore more than one brooch. The amount and size of the brooches showed the wealth of the woman. In South Estonia, women tied a red ribbon under the collar. It was believed that red from the ribbon would reflect from the brooch to the cheeks and give the woman a beautiful glow.
The brooch on the left belongs to a member of our group, Sander, who got it as a gift from his grandmother. The brooch on the right belongs to Helin. It is a silver brooch made in 1939.

Garters

Garters were used by both men and women to keep the stockings up. Garters were made from coloured pieces of yarn that were left over from handicraft. For this reason, they often have colours of women’s skirts in them. These garters belong to Sander, a member of Maatasa, who made them himself.

Mittens

Mittens are very important in Estonian culture. Mittens were not only very useful during the winter, but they were also a common present and so they were knit with extreme care. Older mittens were two-colored, mostly blue and white. It was inspired by the winter, as in the winter the nature was two-colored as well. The patterns were also inspired by nature, bugs, plants, animals and snowflakes.

Peasant shoes

Peasant shoes were the most common footwear until the end of 19th century. They were worn everywhere, being suitable for both working and dancing. When the laces had been premade, the making took about an hour. Peasant shoes could be worn on both feet. They were worn in turns, so that they would stretch and be worn out at the same time. Men wore out 6-9 pairs and women 5-8 pairs in a year. The laces were crossed on top of the foot and up the leg. They were tied above the ankle or below the knee.

The sash

The sash was tied tightly around the waist. It was about 3 meters long and would be wrapped multiple times around the person wearing it, hiding the ends of the sash. While working, people could wear the long shirt without the skirt, but the sash definitely had to be worn. Little girls started wearing the sash at a young age to get thin waists. Eventually, women got so used to wearing the sashes, they would not even sleep without them. Every region had different sash patterns showing important symbols.

A woman's headpiece

In Estonia, married women would always wear a headpiece and an apron. This headpiece belongs to the national clothes of a 19th century Tarvastu woman. It is rare compared to the rest of Estonia because in this area, old traditions were kept very strictly and new trends were not acknowledged. It is also worth noting that in this region, married women’s hair was not cut off unlike the rest of Estonia. The red embroidered part was worn in the front and the corners were tied into a knot in the back. Red embroidery was very common in Estonia, it was believed that it would protect from harm. Shirt collars, edges of skirts and sleeves were embroidered with red so that evil wouldn’t get in. Every symbol had a meaning as well.

Põlva neiu

Põlva neiu

Fotod: Anzela Sirel Pildil: Carol Maask Allikas: http://www.rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/louna-eesti/polva/polva-naine

Särgid

Naiste särk oli nii alus- kui ka pealisrõivas. Veel 19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks,
kui naisel oli suvel seljas ainult särk, mille peale mähitud vöö, abielunaisel ka põll ees. Suvel käidi
vahel kirikuski särgiga, millel pikk-kuub peal.

Tütarlapsed käisid neiuikka (leerini) jõudmiseni särgiväel. Alasega särke hakati kandma koos
seelikuga. Särgi alaosa tehti jämedamast riidest, ülaosa peenemast, sest see jäi pluusina nähtavale.
Igapäevased särgid olid lihtsad, pidulikke kaunistati hoolikalt.

Valgele linasele särgile tikitud või sissekootud ornamendid ei olnud ainult kaunistuseks vaid need
paiknesid kindlatel aladel: varrukasuul, ümber kaela – ikka seal, kus kurjal olnuks kõige lihtsam
sisse pääseda. Särgi kaunistustes esinesid: siksakjoon – see oli õnne, viljakuse ja rikkuse võrdkuju
ning tähendas ka ussi kui manala valvurit ja kodukaitsjat; ruut-romb – kaitsev märk;
kaheksaharuline täht – õnnemärk ja taassünni tähis jt sümbolid. Varasemad särgikaunistused olid
valged, 18. sajandi lõpust alates kõigis kolmes kihelkonnas punased, tehtud puuvillase maagelõngaga.

Seelikud

Naiste vanimad seelikud, kokkuõmblemata vaipseelikud, olid siin veel 18. sajandilgi laialt kasutusel.
Villast vaipseelikut nimetati kõrikuks, linast pallapooleks. Nagu vaipseelikud, olid ka varasemad
kokkuõmmeldud seelikud ühevärvilised ja kitsad. Laiuse andmiseks oli neil kummalegi puusale
selja taha sisse murtud sügav volt.

Põlvas tuli pikitriibuline undruk kasutusele 1860. aasta paiku. See oli tihedalt värvli külge volditud.
Suurt lugu peeti seeliku kaharusest. Põlvast on teada, et jõukamad tegid seeliku kuni 8 küünra
(1 küünar  = ca 0,53 cm) pikkusest riidetükist, tavaliselt kulus aga seeliku tegemiseks 130-300 cm riiet.
Mõnikord kanti mitut seelikut (3-5) ülestikku. Puusakas keha oli suures lugupidamises.

19. sajandi keskpaiku hakkasid ka Lõuna-Eestis levima põikitriibulised ja ruudulised seelikud.
Põikitriibulised ei saanud üldisteks, ruudulised seevastu juurdusid tugevamini. Kui triibulised seelikud
olid poolvillased (linane lõim + villane kude), siis ruudulised seelikud kooti enamasti läbivillastena,
s.o. nii lõim kui kude olid villased. Töörõivasteks kooti linaseid ja takuseid seelikuriideid.

Seelik kuulus täiskasvanud naise rõivastusse. Tütarlastele tähendas seeliku saamine üleminekut
lapseeast neiuikka. Korralikud täiskasvanurõivad sai tütarlaps leeriks ja edaspidi oli tal õigus neid
kanda.

Villane hoolikalt valmistatud seelik oli hinnaline ese, mida hoiti ja pärandati põlvest põlve. Seelik
kuulus tavaliselt ka taluteenija aastapalga hulka. Maatasa Põlva seelikud tegi Liia Nigul.

Vööd

Vöö (vüü, puudõh) oli tähtis ülikonna osa. Tugevalt ümber keha mähituna kas särgi peale või
seelikuvärvlile, abielunaistel ka põllevärvlile, pidi see keha toetama, koos hoidma. Eriti tähtis oli vöö
tõstmise juures. Kanepis öeldi, et kui vöö on peal, siis on inimese ihu kinni. Lõuna-Eesti vanasõna
ütleb: „Tii tüüd ja kinnita vüüd, kui süümä läät, siis nõrguta“.

Tavaline vöö ulatus 2-3 korda ümber keha. Põlvas ulatanud mõni vöö 5-6 korda ümber keha.
Mähkimisel hoiti ühte vööotsa vasaku käega vasakul küljel, parema käega keerutati vööd ümber keha,
jättes alumise vöökihi serva enamasti äärekirja laiuselt ülemise alt paistma. See tähendab, et vööd
mähiti altpoolt ülespoole. Ots pisteti vöökihtide vahele.

Tütarlastele pandi vöö peale juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenikeseks.

Siinsed vööd on kootud niite või tihva abil kirivöö tehnikas. Vöö pealmiseks pooleks oli villane pool.
Vöökirjadel oli hulgaliselt nimesid: hanguline, kahe poolega hanguline, kirpsilmaline jt (Räpina);
pandlakiri, potikiri, pöörakiri, ristiline ruutuline jt (Põlva). Vöökirjadesse kooti sisse märke, mis pidid
kaitsma halva silma ja haiguste eest.

Kampsunid, liistikud

Lühikese ülerõivana olid kasutusel puusale ulatuvad pikk-kuue-lõikelised pihtsärgid. Lisaks lõikelisele
sarnasusele olid neil ka sarnased punased kaaruspaelast kaunistused. Selliseid pihtsärke kanti veel
19. sajandi I poolel, mil järk-järgult võeti omaks uuemamoeline seesidega kampsun.

Tavaliselt olid kampsunid siin kandis valmistatud potisinisest riidest. Vahel lisati potisinistele villadele
kraasimisel valgeid ja musti villu. See andis kampsunitele hallika varjundi. Pidulikeks kampsuniteks
kasutati ka tumesinist ja musta vabrikukalevit.

Kampsunid olid õlgadel siledalt otsa õmmeldud varrukatega, 18. sajandi moerõivastusest tuntud avara
kaelaväljalõikega ning pidevseesidega, s.o. ühtlaselt vastandvolti seatud seesiribadega.

19. sajandil hakati kandma liistikuid, kuid eriti iseloomulikud need Kanepi, Põlva ja Räpina kihelkonnale
ei olnud. Lõikelt ja materjalilt sarnanesid liistikud seesiga kampsunile, kuid neil ei olnud varrukaid.

Peakatted

19. sajandi keskpaigani lõigati Põlvas juuksed vana põlise kombe kohaselt kõrvust saati lühikeseks
ainult neidudel. Hiljem kinnitasid nii neiud kui naised oma juuksed kahes palmikus ümber pea, kuid neiud
kandsid ka pikki lahtisi juukseid.

Neiud käisid sagedasti paljapäi, oli ilm missugune tahes. Juuste kooshoidmiseks kasutati peapaelu.
Peapaelaks oli kitsas kirivöötehnikas pael või punane puuvillane või siidipael kuklas sõlme seotud.

Abielunaise pea pidi olema tingimata kaetud, seda isegi magades ja saunaski. Igal naisel oli mitu tanu,
lihtsamaid ja paremaid. Tartu- ja Võrumaal, kus naised kandsid pehmeid, tärgeldamata tanusid, kasutasid
nad peale parema vormi andmiseks täienduseks oma juuksepalmikutele veel
riidest valmistatud võru (vahru).

Tüüpiline Kanepi, Põlva ja Räpina kihelkonna naiste tanu oli labasekoelisest valgest linasest riidest,
ääres niplis-, võrk- või hilisemal ajal tüllpits. 19. sajandi lõpupoole kanti ka tüll-, heebel- või puuvillasest
riidest heegelpitsiga tanusid. Pidulikele tanudele köideti kuklasse siidipaelad.

Traditsioonilise abielunaise peakattena püsis Põlvas 19. sajandi esimesel poolel, üksikjuhtudel isegi
sajandi keskpaiku, vanapärane linik, mis oli pikk käterätitaoline, otstes maagelõngast triibud, pits ja narmad.
Linik seoti kuklas punase villase paelaga. Juuksed ei tohtinud paista. Niisugust linikut (kaali) kanti ka
õlgadel. Põlvast teatakse, et kuigi linik peakattena oli tarvituselt ära, kooti neid ikka veel 1870.-1880.
aastatel vana kombe kohaselt ja kasutati pulmakinkidena.

Õlakatted (ülevisked)

Lõuna-Eesti naisterõivastuse omapäraseks jooneks on piklikust villasest või linasest riidelaiast
õlakatete kauane säilimine. Osaliselt kandsid need kohalike vaipseelikutega ühiseid nimetusi.
Villast sõba nimetati kõrikuks, linaseid palakaks, pallapooleks, linikuks ehk kaaliks. Õlakatteid kanti
märkimisväärselt veel 19. sajandil. Õlakatted olid tänapäevaste pealisrõivaste asendajad.

Sõbad olid tumepruunid või mustad, ühest kangalaiast laiusega 70-90 cm ning 200-250 cm pikad,
valmistatud tasapindsest toimsest täisvillasest riidest. Sõba kaunistati hoolikalt villase madarapunase
ja potisinise lõngaga, millele lisandus kollane. Sõba äärestas kõlapook, millele tikitud losud. Nurkadesse
olid tikitud silmusnelinurgad, milledele omistati kaitsvat ja õnnetoovat jõudu. Sõbade uhkuseks olid
nurkades rippuvad narmastutid. Sõba kanti pikuti õlgadel, lappes käel ja ei jäetud kunagi vankrisse ega
rekke.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul muutusid kogu Eestis üldlevinuks ruudukujulised õlakatted,
nn. suurrätikud. Need murti diagonaalselt kahekorra. Esialgu olid need vabrikukaup, hiljem hakati neid
ise kuduma. Igal naisel pidi olema vähemalt üks ruuduline suurrätik, jõukamatel mitu.

Linased õlakatted olid valged, erinesid kvaliteedilt ja otstarbelt. Palakas (pallai) oli kahest kangalaiast
kokku õmmeldud, jämedamast riidest. Seda kasutati tööl, hobusega sõites või talvelgi tuisuga.
Pallapoolt (poolt palakat) kasutati samal otstarbel. Õlalinik ehk kaal oli kitsas labasekoeline riidetükk,
mille otsad kaunistati rikkalikult. Kaal valmistati pruudile pulmadeks ja jäi talle abielunaisena piduliku
ülikonna ehteks. Kanepist on teada, et kui naine suri, pandi kaal talle kirstus katteks. Põlva pealinik on
kaaliga sarnane.

Ruudukujulisi rätikuid kanti diagonaalselt kokkumurtuna kampsuni ja pikk-kuue all, peas ja villaseid
poerätikuid hilisemal ajal õlgadel.

Ülerõivad

Pikk-kuub oli põhiline ülerõivas, mida kanti aastaringselt. Ühtlasi oli ta ka kõige pidulikum kehakate,
villane ja hoolikalt kaunistatud kaaruspaelaga. Kanepi, Põlva ja Räpina pikk-kuued olid musta värvi.

Kasukas oli meie kliimas hädavajalik kehakate. Kasukad olid valgest lambanahast, kaunistatud värviliste
kantidega.

Rüü oli linasest kangast. Seda kanti igapäevaselt töö juures. Talvel tõmmati niiske ilmaga kasuka peale,
et viimane märjaks ei saaks. Vahel aga pandi rüü pikk-kuue ja kasuka vahele, et pikk-kuub kasukat ei
määriks.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. Helmed olevat
tütarlapsele kaela pandud, kui tal tuli esimene hammas. Arvati, et helmed kaitsevad kurja silma ja muude
ohtlike välismõjude eest.  Helmekee on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed
helmekeed koosnevad kristallidest ERM A 117:3/1-6, merevaigust ja kaurikarpidest,
näidis Kambjast: ERM A 457:57. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest.
Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja
paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.

Särgi kaelus kinnitati väikse vitssõlega ERM 2481, mida kandsid nii mehed kui naised.  19. saj II poolel
seoti naiste särgikaelus niidist nööri või punase lindiga kokku, siis kaotas vitssõlg naiste särgi kinnitusena
oma funktsiooni. Punase lindi peegeldus hõbesõle pinnalt pidi naise näole ilusa rõõsa jume andma.
Pidulikel sündmustel eelistati siidpaela.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale kõrge kuhiksõlg, näidis Põlvast: ERM A 565:43. See pidi
igal juhul ka üleriiete kaelusest välja paistma. Sõle suurus oli rikkuse ja uhkuse mõõdupuuks: mida suurem
sõlg, seda jõukam inimene.

Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus servaga sõle peale. 19. sajandil kanti nii
helmestest kui hõbekettidest keesid, mille küljes võis rippuda kannaga raha. Vanem, keskajast jäänud
komme oli kanda väikeste kaelarahadega keesid, näide Urvastest ERM A 444:3.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti vitssõrmust või plaadiga
sõrmust ERM 2487.

Carol tegi oma ehted ise.

Sukad, säärepaelad, pastlad

Naiste sukad olid valged villased, linased või puuvillased, ažuurse vikliga külgedel.

Säärepaelad hoidsid sukki üleval põlve alla seotuna.

Kanepis, Põlvas ja Räpinas olid pastlad (tsuvva) kasutusel nii igapäevase kui peojalatsina.
Trapetsikujulisest nahatükist valmistatud linaste nööridega jalatsit kasutati siinkandis koos jalarättidega
töö juures veel kolhoosikorra alguseski (1950).

Carol tegi oma säärepaelad ise.

Kotid, suurätid

Kätte või käevangu võetavaid kotte kasutasid meie esivanemad mitmesuguste vajalike esemete
kaasaskandmiseks üle kogu maa. Kotimaterjalina kasutati mitmesuguseid riidejääke. Hiljem valmistati
ka heegeldatud kotte.

Suurätte tarvitati näo kuivatamiseks, higi pühkimiseks näolt ja silmade pühkimiseks tolmust.
Ninanuuskamiseks neid ei kasutatud. Kirikus, eriti lauakirikus käies, hoiti rätikut lauluraamatu vahel või
käes. Suurätikud olid peenemast linasest riidest, kaunistatud punase maagelõngaga.